HOIATUS: supertöödeldud ja -meigitud avapildil puudub igasugune seos tegelikkusega. :D

Uuuhhh... kui kaua olen end kogunud selle postituse tegemiseks, aga praegu on selleks sama hea aeg kui millal iganes. Hoiatan, et nõrganärvilistele ei soovita. Täna tahan teha väikese update'i oma naha kohta, sest pole mingi uudis, et olen nahaprobleemidega maadelnud juba üle viie aasta. Kõik algas 2013. aasta sügisel sellega, et näkku tekkis üha enam ja enam punnikesi. Saatsin abikaasale selle kurva pildi... oleks ma siis vaid teadnud, mida tulevik veel toob (muide, vabandan ette, et mul paremaid ja kvaliteetsemaid pilte pole siia postitusse, vältisin meigita olles kaamerat nagu tuld ja nii tuleb leppida uduste telefoniselfdega, mis aeg-ajalt kellelegi oma elu üle kurtmiseks saatsin):


Ühel hetkel muutusid punnid põletikuliseks. Kadus üks, tuli kolm tükki asemele teda otsima ja see tundus lihtsalt lõputu. Küll arvasin ma, et asi on toodetes. Siis, et toidus. Teisisõnu, oma rumaluses läksin arstilt abi otsima alles kolm aastat hiljem, 2016. aasta sügisel. Mul diagnoositi akne ja sain kuuajase antibiootikumikuuri ja pealiskaudseks kasutamiseks geeli. Juba kahe nädala möödudes hakkas naha olukord märgatavalt paranema ja kuu lõpuks oli põletik kadunud ja uusi punne enam juurde ei tekkinud. Nahk oli enam-vähem normis ja nägi välja selline:



Kuid paar nädalat pärast kuuri lõppu hakkasid punnid jälle tagasi tulema. Ootasin veidi, kuid jaanuariks oli asi ikkagi hulluks läinud ja läksin taas arstile. Ta arvas, et kuur ei puhastanud korralikult ja peaksin proovima kahekuust (st ta andiski mulle algul leebema ja lühema variandi). Siis aga otsustasime veebruari keskel last planeerima hakata ja jätsin kuuri pooleli. Midagi hullu sellest ei juhtunudki, nahk oli nii ja naa. Jäin õnnekombel kohe lapseootele. Kolmandal-neljandal raseduskuul läks mu nina järsku tulipunaseks. Ajapikku tekkisid ka põskedele laigud, nägu täitus üleni põletikulike punnidega. See juhtus nii ruttu ja järsku ja oli lihtsalt nii... kohutav. Veetsin päevi teki all nuttes, ei läinud enamikele üritustele kuhu mind kutsuti, ütlesin ära väga ahvatlevaid koostöid ja reise, sest need oleks hõlmanud enda naha näitamist. Teisisõnu... olge valmis, aga mu nahk nägi välja selline:


Siis diagnoositigi mul nahalestad (kui rõvedalt see kõlab!) ja tõsine akne-rosaatsea. Kuna olin lapseootel, ei olnud mul suurt midagi ette võtta. Sain leebe pealiskaudse vahendi, et veidikenegi põletikku taltsutada ja see küll aitas nahka rahustada, kuid paraku otseselt probleemi välja ei ravinud. Mu nahk oli lihtsalt nii õudne, et isegi meigi pealekandmine oli valus. Te teate kui pehme on meigisvamm... aga see oli nii valus. Mõnel päeval oli mul valus isegi naeratada või rääkida. Mu elu oli lihtsalt... ütleme nii, et ainus rõõm ja valgus mu elus sel ajal kasvas minu sees. Aga isegi sünnitama läksin ma täismeigiga, sest mul oli lihtsalt nii kohutavalt piinlik. Sünnitama minnes oli nahk selline:


Pärast sünnitust sain veidi tõhusama geeli, kuid tõhusamaid antibiootikume siiski mitte, sest soovisin ka last imetada. Tegin seda kokku üheksa kuud ja halleluuja, septembris saabus lõpuks aeg, mil sain hakata suukaudseid ravimeid võtma, mis ma lihtsalt teadsin, et mõjuvad ja aitavad. Ja nad tegidki seda. Põletik taandus. Isiklikel põhjustel jäi mul aga seegi kuur poolikuks ja detsembrist veebruari lõpuni ma rohtusid võtta ei saanud. Nüüd aga teen seda taas, seekord absoluutselt väga korralikult, kaks korda päevas... ja mu nahk on parem kui ta iial viimase viie aasta jooksul on olnud. Aga ta pole endiselt hea. Nimelt on see õudusunenägu jätnud mulle tugevaid pigmendikahjustusi ja arme, millest vabanemine võtab tohutult aega. Ka kuur on mul hetkel veel pooleli, aga iga päevaga läheb nahk aina paremaks.
Rosaatsea on aga miski, millest otseselt vabaneda ei saagi... Mu nahk reageerib külmale, kuumale, stressile ja emotsioonidele ja punetab aeg-ajalt päris korralikult. Aga ta on kontrolli all. Ta on sile ja pole enam muhuline, ma saan naha meigiga "veatuks" teha (kui välja arvata mõned reaalsed augud, mis vihasemad punnid endast mälestuseks jätsid). Mu nahk täna:



Valusaim selle kõige juures pole olnud mitte otsene füüsiline valu (ehkki see on tõesti olnud valus), vaid nahahaigusega kaasnev häbi. Mu välimus on otseselt seotud mu tööga siin blogis ja ma pole saanud end näidata, vaatamata kõigi korduvatele palvetele "näidata päriselt, milline meil näol on". Ma pean end meikima iga kord kui oma kalli pojaga kas või jalutama tahan minna, sest muidu ma peidan end kapuutsi ja salli sisse iga kord kui keegi minust möödub. Kui olen meigita poodi läinud ja seal tuttavat näinud, olen hiljem paanikahoo saanud. Ükskord jooksin Selveris teise vahesse peitu ja sain seal paanikahoo, sest hirm, et tuttav mind nõnda näeb oli lihtsalt halvav. Väikesed lapsed on mulle näpuga näidanud. Ma olen oma abikaasale öelnud, et ta minu poole ei vaataks. Igal hommikul kui ärkasin, mõtlesin ma esimese asjana sellele, et ma ei taha selline välja näha nagu ma näen.  Kui mu laps osutamist alustas, hakkas ta näpuga mu punne sihtima. Tundsin end nagu maailma kõige koledam ema ja nutsin, et nii ilusal lapsel on nii peletis ema. Just nii ma end tundsin. Teieni jõudsid ehk ilusad töödeldud selfie'd, aga reaalsuses oleksin tahtnud veeta iga minuti oma elust end just nii voodis peites:


Vaimselt on see olnud nii kohutavalt raske... ülalolevat pilti nähes vast mõistate. Kui sõbrannad kurdavad, et neil on paar punnikest lõual, siis ma ausõna tahaksin neid lüüa. Tean, et igaühe mure on tema mure ja kellegi probleemi suurust ei saa võtta enda mõõdupuu järgi, aga kuna nad teadsid, milline on minu olukord, olid igasugused sellised kommentaarid kohatud ja arvan seda siiani.

See pole mõeldud halapostitusena, ehkki see seda kindlasti oli. Mul on kõrini sellest, et kui ma näitan ainult ideaalset elu, siis arvatakse, et mul kindlasti ongi ideaalne elu. Et ma olen pealiskaudne ilublogija. Kaugel sellest. Ma olen olnud kõige sügavamas mustas augus ja alles nüüd ronin sellest vaikselt välja. Ja kui teie seas on kas või ÜKS inimene, kes tunneb end oma nahas halvasti, siis palun-palun-palun, ära lõpeta nii nagu mina ja pane endale KOHE nahaarstile aeg! Mind aitas Dr. Tedremets Lasnamäe Medicumist ja tema juurde saab mugavalt netis aja panna (see pole reklaam, lihtsalt arst, kes mulle sattus). Tehke seda kohe, sest ootejärjekorrad on pikad.
Ja mida ma veel tahan öelda... Olen saanud kommentaare, et minusugune inimene ei peaks ilublogija olema. Sõna otseses mõttes, et ilublogija peaks olema ju ILUS. Ja mis õigust on mul kellelegi nahahooldustooteid või mida iganes muud soovitada. Kõik kes iial on mulle nii öelnud või nii mõelnud võiksid ühiselt bussile istuda ja seenele sõita. 

Huh. Tehtud, jagatud ja kirja pandud. Palun väga, et keegi neid pilte ja teksti kuskil mujal ei jagaks ega kasutaks, see on mu jaoks niigi valus teema. Jagage ka enda nahalugusid ja koos saame neist muredest üle. :)

72 comments

  1. Sa oled nii tubli! Ja tore, et nüüd sellest võitu hakkad saama. Lisaks tahan öelda, et sul on nii ilus huulekuju! Nooremana simsi mängides valisin alati nendele ideaalsetele karakteritele sellised huuled :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ahhahhhaa, nii naljakas kommentaar. Aitäh! :D

      Delete
  2. Nii vapper oled, aitäh! Maadlesin raseduse ajal sama murega, no võttis ikka eluisu kõvasti vähemaks küll.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oi, kurb kuulda, loodan, et sul nüüd kõik ok! Ja aitäh! :)

      Delete
  3. Tere!

    Minu meelest peaksid sa iseendaga rahu tegema. Sa oled ilus isegi siis kui su nahk punetab ja on punniline! See on absurd, kui palud oma mehel end mitte vaadata.. mis sa põed? Ta on sinu kõrval mitte su näonaha pärast vaid muudel põhjustel. Ta on sind näinud, ta teab sind. Õpi end aktsepteerima sellisena nagu sa oled. Elus on ju palju väärtuslikumat! Muidugi ka mina ei saa öelda, et ma enda juures midagi ei häbeneks, on ka mul asju, mille pärast ma põen, aga ma olengi aru saanud, et see mure tuleb kõik minu seest ja tegelikutl ma ise ainult mõtlen nii, teised inimesed näevad hoopis midagi muud..

    Ka minu näonahk punetab kõvasti, mõnikord lausa tunnen kuidas hakkab kuumama ja tukslema näonaha alt. Külm, kuum, emotsioonid, kõik väljendub mu nahas. Aga viimasel ajal on mul olnud täiesti suva, ja läinud ilma jumekata välja.. Kõik teavad, et meigiga saab teha imesid ja et ilma meigita võib olla mis iganes..

    Tunne end õnnelikuna mitte oma rohtude ja nende efektiivse toime pärast, vaid selle pärast, et aktsepterid enda keha ja tead, milline see on :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Vabanda mu otsekohesust, aga arvan, et inimene, kes pole pidanud aastaid sellise näoga elama nagu mina ülaloleval pildil, ei saa kohe kuidagi mulle ette heita, et ma sel ajal "end ei aktsepteerinud". Mu keha ja kõige juures on küllalt asju, mis võiksid olla teisiti, aga mida igati aktsepteerin. Valus ja mädanev nägu ei ole aga iial olnud üks neist.

      Delete
    2. Nõustun siinkohal Anna Elisabethiga. Mina küll siinkohal häbenen veidi, sest kirjutasin Sulle mõni aeg tagasi, et nõu küsida kuid hetkel mõistan kui tühine minu probleem on..
      Ometigi! Ei saa ükski inimene öelda teisele, et tee rahu ja ära häbene/tunne end pahasti. Minul näiteks on probleeme lihtsalt näonahaga, punnid ja jutud. Ei ole punetav. Kuid ometigi, istudes täna täiskasvanud inimesena tööl laua taga, jään tihti teisi vaadates mõttesse, et tore küll, ma olen ainus vistrikulise näoga inimene siin seltskonnas. Tunnen isegi rõõmu kui mõni kolleeg veel selline on, sest ma tunnen end VÕÕRKEHANA. Ma ei tunne end kindlalt, ma ei suuda enesekindlust välja näidata ja tunnen et mind ei võeta tõsiselt. Vahet pole, et teised ilmselt nii ei mõtle, aga MIND see häirib. Ja kui sa aastaid nõnda mõtled ja tunned siis see saab osaks sinust.. Öelda, et chill, ära põe, kõik on okei, on natuke häbitu...
      Ka minu lapsed vahel küsivad, et mis see ja too täpp on. On küll piinlik, ja häbi. Olen ka mina poes käies lootnud, et jumala pärast keegi tuttav ei tuleks sest see ongi piinlik. Ja ma tunnen ebakindlust. Ma lihtsalt ei tunne end täisväärtusliku inimesena.
      Ja öelda, et mees pole ju tema näo pärast tema kõrval. Kas on halb tunda, et tahaks olla oma mehe kõrval IGAS variandis kaunis ja seksikas ja ihaldusväärne? Et mees oleks uhke? Siinkohal ma ei väida, et AE mees seda kõike pole. Aga küsimus on pigem selles mida see naine ise selle mehe kõrval tunneb ja millisena ta end tunda tahaks. Kogu see kompott kokku on lihtsalt nii ennasthävitav, et kohutav.

      Aktsepteerimine.. üks asi on vormist väljas rinnad ja triibuline kõht, mida annab varjata kui soovid, aga nägu.. tõmbad paberkoti pähe ja siis oled õnnelik? :) No ei ju..

      Sulle, Anna Elisabeth, siiras kiitus ja imetlus! Kõik, kellel kunagi on olnud näoga probleeme, teavad mida Sa tunned. Kasvõi natuke. Ma siiralt loodan, et Su probleem siiski saab lahenduse. Ilus inimene oled Sa tõesti nii või naa :)

      Delete
    3. Tean täpselt, mis tunne on seltskonnas teiste nahka analüüsida ja jõuda arusaamisele, et oled ainus "peletis" ruumis. :D See on ikka õudne tunne ja viib tuju nulli. Ja tõesti, teised ei vaata ega mõtle nii, kuid oluline polegi see, mida teised arvavad, vaid see, kuidas sa ise end tunned ja kui sa tunned end halvasti, siis ongi ju halvasti.
      Mu mees on alati probleemist mööda vaadanud ja ma tõesti tean, et ta ei mõtle ega näe seda nii nagu mina, kuid ma ise olen end nii inetuna tundnud ja kuidas lasta kellelgi end armastada kui sa ise end vihkad? Huhhh, pisarad tulevad silma jälle, see teema on lihtsalt nii-niii... halvav. Ja aktsepteerida end sellisena tõesti ei saa. Olen aktsepteerinud selle pehme kõhukese, mis mulle lapsekandmisest on jäänud ja jätnud hüvasti rindadega, mis pärast imetamist ei naasenud.. :D Aga selline nägu, ei. Sellega ma pole nõus elama.

      Suur-suur aitäh Sulle selle kommentaari eest, tõesti! Ja mingu Sul kõik imeliselt! :)

      Delete
  4. Super, et Sa lõpuks olid valmis selle avaldama.

    Minul teismelisena meeletult vedas. Ka minul tekkisid näole imelikud punnikesed. Ütlesin emale ja õnneks ta suunas mind kohe nahaarsti juurde. Sain antibiootikumide ravi peale ja rasunäärmepõletik kohutavaks ei läinud.

    Nüüd näen, millega asi oleks võinud lõppeda kui õigeaegselt poleks reageerinud.

    Jõudu ja edu, Sulle! :)

    ReplyDelete
  5. Olles ise aastaid väga tugeva aknega võidelnud ning siiani arme ja auke näol ravides, puudutas see postitus mind väga. Raske on leida sõnu, et midagi öelda, lihtsalt aitähaitähaitäh, et sa seda jagad! Sa oled tõesti võrratult kaunis naine nii seest kui väljast ning hoian kõiki pöidlaid ja varbaid, et su võitlus juba ometi lõpule jõuaks ja saaksid iseendaga rahu teha.

    Ja see aktsepteerimise kommentaar... Elis, sa kõlad väga nagu üks neist inimestest, kes soovitab depressioonis inimesel lihtsalt veidi positiivsemalt mõelda. Not cool, isegi kui sa tegelikult tahtsid head.

    ReplyDelete
  6. Sa oled nii äge, et seda jagasid! Minul on ülitundlik nahk ning kui mingid aastad tagasi beebipillid ära jätsin tuli katastroof. Nii piinlik oli enda naha pärast, et ei julgenud arstilegi näidata. Ei olnud vist akne, lisaks punnidele, pigem nahk justkui leemendas, nagu psoriaasilik ja kohati sügavate mädaste põletikega - kõik tekkis eriti hullult siis, kui olid stressirohked ajad. Siiani on nahk tundlik stressi ja hormoonide suhtes ning suured armid ehk augud on näos, mida ei saa veatuks meikida, sest varjud reedavad ikka. Kuskil avalikul üritusel kaamera ette jääda on eriti kohutav, alati põen ja päris paljud fotograafid on hilisemast galeriist mu pildid välja jätnud, mida mina seostan kohe ikka nahaga, eksole. Igatahes, mul võttis aastaid aega, et julgeksin kosmeetikusse minna, mõtlesin, et ah, nad on ju kõike näinud. Kuid terve aeg ohkas, kui kohutav mu nahk on ja kuidas armid ei parane kunagi ära ja kuidas ma ise kindlasti muudkui peegli ees juurde ärritasin ehk siis see hirm nahka näidata kellelegi sai justkui kinnituse, mu põdemisel oligi alus. Nüüd siis 31 aastasena ikka veel kogun end,et minna kuskile spetsialisti juurde, ehk annaks ravi või arme siluda ilma tema poolt soigumata, et kuidas mul küll nii hulluks läks. Jube halvav tunne on naha pärast põdemine - kõik kannatab, nii hobid, spontaansed käigud kuskile, kuhu pole sobilik meigiga minna jne. Lõpuks suhted ka. Nii, et aitäh selle postituse eest, ma tean seda tunnet ja mul oli lohutav lugeda. Pealegi, koguaeg vaatasin, et kuidas sul nii veatu nahk on ja mõtlesin, kuidas ma oma nahaga ei kõlba ikka kuskile poole :d

    ReplyDelete
    Replies
    1. Internetis olen lugenud palju kiidusõnu Kelli Peel kohta Peel&Belle (vist oli sellise nimega) salongis. Neil on eraldi protseduuride programm aknesele ja armidega näonahale. Ja usun, et seal ei ohita midagi, sest seal käiakse päris tõsiste akne probleemidega.

      Delete
    2. Internetis olen lugenud palju kiidusõnu Kelli Peel kohta Peel&Belle (vist oli sellise nimega) salongis. Neil on eraldi protseduuride programm aknesele ja armidega näonahale. Ja usun, et seal ei ohita midagi, sest seal käiakse päris tõsiste akne probleemidega. Nende salongi FB lehel peaks rohkem infot ja pilte olema enne-pärast tulemustest.

      Delete
    3. Tänud soovituse eest. Kui olen ravikuurid lõpetanud ja nahk püsib mõnda aega kontrolli all, hakkan kindlasti uurima võimalusi armidest vabanemiseks.

      Delete
  7. Ma tahan öelda lihtsalt, et wow, aitäh, et sa seda jagasid! Iga inimene, kes kunagi teise (naha)probleemidele näpuga näidanud on ja oma ühe väikse vistriku pärast vingunud on, võiks seda lugeda. Minu meelest oled sa oma aususes kõige ilusam ilublogija üldse ning usun, et selle postitusega kasvatad sa paljude inimeste austust enda suhtes veelgi enam, kuna see teema kõnetab väga paljusid. Väga imetlusväärne naine oled. Sellist raskust nii pikka aega enda õlul kanda on ütlemata raske, tean endagi kogemusest, veelgi raskem on sellest rääkida, but I am glad you finally did it! Miks peavad need naha teemad küll nii hinge minema.. Aga sellest tulebki just rääkida ja ma tahaks sulle lihtsalt aplodeerida, et sa seda tegid. Mul on kahju, et me elame maailmas, kus teiste inimeste probleemidele näpuga näidatakse. Lihtsam on ikka hukka mõista kui mõista, eksole. Sageli mõistavad inimesed selliseid probleeme alles siis, kui nad on ise ka sellega maadelnud. Ka mina olen seal olnud. Ja sul on täiesti õigus, kõige hullem on see häbitunne. Valehäbi. Ja mille eest? Kas kõik peavad siis käima täismeigiga ka toidupoes? Ja siis jällegi, liiga palju loeb teiste inimeste arvamus ja nahaprobleemid hävitavad suuresti igasuguse enesekindluse, mida siis järk-järgult jälle tagasi kasvatada on väga raske. Aga tehtav! Loodan, et ka sina saad selle tagasi ning oma naha lõplikult korda :) Igatahes. Suur aplaus sulle ja edasi saab ainult paremaks. Tubli oled ja jõudu sulle! Oled imeline naine!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Suur-suur-suuuuuur aitäh, nii palju kiitusi, lõid mind päris pahviks! Aitäh-aitäh-aitäh ja kõike parimat Sulle! :)

      Delete
  8. Aitäh, et jagasid! Ma olen kindel, et su vaprus annab paljudele teistele julgust juurde!
    Ise olen juba pubekast peale oma näonahaga maadelnud. Tegin alguses selle vea, et esimeste punnikeste tulekul valisin leevenduseks halvad vahendid ja katsin neid odava meigiga. Abi ei julgenud ma ka küsida ja pead liiva alla peites läks seis aina hullemaks. Ajapikku õppisin punne aina paremini meigiga katma, aga välja paistis ikka ning enesehinnang hävis. Kaasa ei aidanud ka ideaalse nahaga klassikaaslaste ja "sõbrannade" kommentaarid. Igatahes olin lõpuks veendunud, et minusugust punninägu ei taha endale keegi tüdrukuks ja isegi kui mingi ime läbi peaks tahtma, siis ei võtaks ma mitte kunagi tema ees meiki maha! Samamoodi häbenesin oma lähedaste ees ja ainus, kes mind meigita vabalt näha sai, oli mu ema, sest temaga koos elades ei jaksanud ma varjata. Kuigi mõnikord väga tahtsin, sest nii häbi oli... Ja tema mõningaid suunavaid küsimusi minu aitamiseks nägin ma ka rünnakuna ja põgenesin suure tüliga peitu. Isegi prügi väljaviimise ajastasin ma nii, et ei peaks meigita minema, sest hoidku selle eest, et mõni võõras naaber mind päris näoga nägema peaks!
    Ajaga läks nahk tibake paremaks, aga hooti oli endiselt hull. Hetkel olen umbes aasta pille võtnud ja see on seisu enam-vähem normi viinud, kuigi teatud hetkedel on ikkagi lõual vastikud punnid ning siin-seal mõni pisike tont ikka elutseb, aga varasemaga võrreldes on mul sellest suht suva. Siiski on armid ja punetus hullematest aegadest alles ja seetõttu on teema ikka valus. Häbenen endiselt. Korraks võin juba meigita õue silgata ja alles hiljuti toimus uus suur edasiminek: võtsin Wolti kulleri ilma meigita vastu! :D Tundub võib-olla naljakas, aga kahjuks on see päriselu. Jätkuvalt häbenen ka lähedaste ees. Vähem, kui varem, aga siiski eelistan suurematel perekogunemistel teistest varem ärgata, et hommikusöögilauda minnes oleks ikka kerge meik peal. Ja kui keegi mingil põhjusel mind ikkagi meigita peaks nägema, siis tahaks häbi pärast maa alla vajuda. Ma ei oska öelda, kas nemad enam mind meigita nähes nii väga ehmataksid, aga ma ise tunnen end nagu totaalne peletis. Kunagi ööbisin ühel üritusel sõbrannaga koos ja hoiatasin talle juba ette, et pane vaim valmis - kui ma meigi maha võtan, siis tuleb sealt tagant välja koletis - päris tõsiselt! Pärast ta aga ütles, et ta ei saanud aru, mille pärast ma nii väga põdesin... Samas ma kahtlustan, et ta valetas. Oma kaaslasega oli üldse nii, et esimesed paar kuud ta mind meigita ei näinud, ma reaalselt isegi magasin meigiga, kui vaja oli ja see muidugi tegi näonaha veel hullemaks. Peale mõnda aega ma enam varjata ei viitsinud ja otsustasin julguse kokku võtta ning talle end meigita näidata. See muidugi ei läinud eriti sujuvalt, sest kuigi ma hoiatasin kõvasti ette, siis vannitoast tulles läksin ma kohe teki alla ja varjasin enamiku näost sinna alla, ise tahtsin ulguma pista, sest nii hirmus oli. Tema muidugi sai aru, et midagi on valesti ja asi lõppeski nii, et ma pillisin ja tema muudkui lohutas mind. Hiljem küsides ta tunnistas, et ehmatas päris kõvasti ära just minu enda nutmise ja peitmise pärast. Igatahes elasime selle üle ja praeguseks on ta teine inimene maailmas, kes mind ilma meigita näha saab. :D
    Seda ma ei tea, mis saama hakkab, kui ma pille enam ei võta. Üritan mitte ette põdeda, aga samas mäletan ma liiga hästi, mis olnud on ja hirm on suur, et lõpetades läheb veel hullemaks. Ja kui pubekana oli see veel "normaalne", siis praegu 20ndates oleks veel eriti raske. Vähemalt sain tänu sinule julgustust, et spetsialisti poole pöörduda, kui peaks uuesti suurem häda tekkima! Veelkord tänan sind väga!
    Ja vabandan, et kommentaar nii pikk sai, lihtsalt tegu on väga tuttava teemaga.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tuttav lugu kõik, see meikimine ja peitmine ja põdemine teiste ees. Aga soovitan Sul siiski kohe arstile minna, mitte alles siis kui jälle liiga hulluks läheb. Tekitaja ja põhjus on kuskil olemas ja need on võimalik välja uurida! Pika kommentaari pärast ära küll vabanda, olen õnnelik ja meelitatud, et julgesid oma kogemust teistega jagada! Kõike parimat Sulle! :)

      Delete
  9. Mina maadlesin teismeeas tugeva aknega. Siis sõin Roaccutane ravimit ja see kadus kui vôluväel, ülikooli keskel kordus aga kõik taas. Tegin uuesti läbi Roaccutane kuuri ja siiamaani on kõik väga hästi. See ravim on küll ülitugev ja toob endaga kaasa päris hulle kõrvalmõjusid aga minu jaoks need nii hullud polnud, sõbranna jaoks aga küll. Kui sa pole uurinud selle ravimi kohta siis soovitan! Paljas porgand hiljuti avaldas ka loo oma akne kohta ja jagas mingit Venemaa apteekidest müüdavat rohtu, mis pidavat aitama. Ise suur fänn ei ole aga kuna olen ka eluaeg aknega maadelnud siis huvi pärast lugesin ja tekkis tahtmine isegi see lasta endale Venemaalt tuua. Jõudu ja jaksu!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma küsin isiklikust huvist, et millised need kõrvalmõjud olid nii sulle kui ka sinu sõbrannale? :)

      Delete
    2. Suur aitäh Sulle! Lugesin ka selle Vene rohu kohta, aga esialgu ei julge omaalgatuslikult mingeid ravimeid tarbida.

      Delete
  10. Selliste asjade jagamine on ka väga oluline et panna inimesed mõistma, et mingi pealispildi või konto all on ka siiski inimene. Avalikkuse ette ei tooda igapäevaselt selliseid pilte (ja miks peakski keegi seda tahtma teha..), aga alati on nii palju mida sa inimese kohta ei tea, seega on rumal midagi ette heita või kritiseerida.
    Sa oled ilus ja siiras inimene!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Suur-suur aitäh Sulle! Ning jah, iga naeratava näoga konto taga on päris inimene oma päris muredega. Seda kiputakse unustama. :(

      Delete
  11. Täiesti teemaväline tähelepanek - kirjutad, et arstile läksid 2016 sügisel ja peale kuuri lõppu hakkasite last planeerima, (selle järgi siis 2017 veebruar) aga kas mitte sa ei sünnitanud juba 2016 aasta lõpus? Vabandust kui ma ise midagi segamini ajan :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oih, jaa, ise puterdan siin. 2015. sügisel läksin arstile ja rasedaks jäin 2016. veebruaris. :)

      Delete
  12. Mul pole ka tõesti eluajal väga probleeme olnud nahaga. Ainult odraiva oli silmas, mis tegi ühe silma paiste pika peale, koolis oli häbi olla. Lõpuks pidin opil ära käima. Ma pole akneprobleemidega kursis, arvasin miskipärast, et see tekib üsna varakult inimestele pubekaeas. Poleks arvanud, et täiesti suvalisel ajal võib tekkida ja, et nii hulluks läheb. Esimest pilti vaadates mõtlesin, et jälle mõni blogija "oma punni probleemidega", aga edasi kerides sain aru, et oh shit, this is real. Uskumatu. Miks sellist asja üldse keegi ära teenima peaks :( Nägu on inimese visiitkaart, kui saatuse poolt akne on määratud tulema, tulgu siis riiete alla, et saaks sellega võidelda ilma, et inimeste eest end peitma peaks.. Nii kahju. Ma ilmselt tunneks samu emotsioone, oleks nõutu, ei teakski, mida teha. Näonahk nii õrn ka, et kui see juba hulluks läheb, siis ei julge nagu torkida ka kuidagi. Tänan, et nii avameelne oled. Leidsin su blogi tuttava kommentaari järgi. Jälgin ka edaspidi. Saadan häid soove teele ja loodan, et see võitlus ükskord läbi saab ning saad enda näonaha tagasi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hahahah, "oh shit, this is real". :D
      Mul on hea meel, et mu blogi leidsid ja loodetavasti leiad siit edaspidigi lugemist. Ja aitäh Sulle armsa kommentaari eest, saadan Sullegi ainult häid soove! :)

      Delete
  13. arvaja:võiksid kindlasti uurida toidutalumatust ja jõtta kordamööda ära mõned toiduained.Nisujahu ,suhkur ja piimatooted näiteks.kuu aega ilma peaks juba mõju olema.Väga suur osa naha puhtuses mängib rolli ikkagi toit.Ise olen 50+ ja ka mul tekkisid punnid veel selles vanuses.Kui ikka vähem magusat ja koogikesi ja saia(leiba) söön ja ka vähem kohvi joon siis nahk oluliselt parem

    ReplyDelete
    Replies
    1. Loomulikult mõjutab toit ka nahka ja peaksime jälgima, mida suhu pistame, kuid paraku ei ole kõigis tervisehädades alati toit süüdi. On hormoonid ja muudki asjad mängus.

      Delete
  14. Vau ! Olen hämmingus, et nii ilusal hingel on raske teekond selja taga.
    Ise maadlen ka aknega, olen ka nutnud ja lapsed on öelnud,et emmel on punnid näos. Välja minnes sätin end nii korda,et keegi teine aru ei saaks millega ma päevast päeva maadlen. Sa oled väga julge ja ma loodan,et see läheb kergemaks sinu jaoks. Tõsiselt ausa postituse ja piltide eest, aitäh ! Olen tahtnud ise ka blogida ja vlogida, aga peamiseks põhjuseks ongi mu välimus ja ma ei taha,et mingid internetitrollid mind korraga maha teeks.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Suur aitäh hoopis Sulle! Internetitrollidest ära tee välja, mina neid endale ligi ei lase ja nad ei saa mulle (ega saaks ka Sulle) midagi teha. Saad ju alati anonüümsed kommentaarid keelata ja näib, et oma nime alt ei julge kunagi keegi õelutseda. :D

      Delete
  15. Aitäh aususe eest! Seda ei olegi tänapäeval liiga palju.

    Ma panen kirja näiteks Viljandi lähedal olevatele mures lugejatele, et siin on võimalik väga kiiresti saada nahaarsti eravastuvõtule, mis maksab küll 25€, aga on samas tõesti kiire ja tõhus (http://www.derma.ee/htmlfiles.php?id=37). Ärge kartke abi küsida!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Pole tänu väärt, ausus peaks olema iseenesestmõistetav! :)

      Delete
  16. Väga väga julge postitus! Ma ei suuda isegi ette kujutada, mida selline probleem teeb enesehinnanguga.
    Sa oled ilmselt seda teemat väga põhjalikult uurinud, aga ehk tohib siiski soovitada, sest ise alati ei näe kõiki võimalikke tahke. Ma olen üsna veendunud, et selle probleemi juurpõhjus on soolestikus. Kas toitutalumatuse testid on tehtud? Väga soovitan külastada toitumisnõustajat Liis Orav, http://toitumistarkus.ee/. Tema lehel on ka juttu, et näiteks osad piimhappebakterite tüved ei sobi rosaatsea korral. Pealtnäha teeb inimene õigesti, tervendab oma soolestikku, aga teadmatusest hoopis toidab probleemi. Rosaatsea võib olla histamiinitundlikkuse sümptom ja ei pruugi sobida ka paljud tervislikud toiduained nagu banaan, spinat, avokaado jne. Organismis on tõenäoliselt põletik, mille võib põhjustada vale toit ja see väljendub näonahal.
    Palja Porgandi blogis oli ka hiljuti sama teema, temagi selle õudusega hädas.
    Jõudu ja edu!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Toidutalumatuse teste teinud pole, aga arvan isegi, et ehk tuleks see ette võtta. Aitäh Sulle soovitamast ja meelde tuletamast!

      Delete
  17. Been there.
    Põhikooli ajal nutsin end magama ja arvasin, et olen maailma kõige koledam tüdruk. Ma alustasin väga varakult meikimist, sest ma lihtsalt olin nii kole. Ma käisin nahaarsti juures, mu ema vedas mind loodusravitsejate juurde.. me proovisime kõike aga mitte miski tol hetkel ei aidanud. Ma ise nüüd tagantjärgi arvan, et mul oli psühholoogiline probleem, isa ja ema läksid lahku, ilmselt ei saanud ma ise sellest arugi, kuidas see mind mõjutas.
    Aastatega läks paremaks, sest hakkasin isaga uuesti suhtlema ja tema uue perekonnaga klappisin hästi.
    Keskkoolis tekkis uus raskem aeg ja mäletan hästi, kui ühe klassiõe ema oli tema käest küsinud, et miks Sveal alati kõrge kaelusega kampsunid on ja koridoris kõnnib nii, et nägu on peidus. Mnjah, võib arvata miks ma nii olin.
    Mina näen, et kui mul on raskemad ajad, siis on ka "breakoute" rohkem. Praegu ka tunnen, et kui olen emotsionaalselt katki, siis näkku ilmnevad punnid. Enam ei ole asi nii hull nagu oli põhikooli ajal õnneks..

    Aga aitäh, et jagasid enda lugu. Olen isegi kunagi mõelnud, et miks ometi Su pildid kõik nii tuunitud on, nüüd siis tean. Ja enam ei mõtle nii.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh, et jagasid enda kogemust, seda oli kurb lugeda, sest minagi olen end nii palju peitnud. Ja noor tüdruk või naine ega ÜKSKÕIK KES ei peaks iial end peitma, vaid saama elu nautida.
      Aga see piltide tuunimine, jah... Õnneks vajan seda "smooth" ja "patch" tool'i üha vähem nüüd. :D

      Delete
  18. Sellest räägitakse jah vähe, et silmaga nähtaval probleemil võib olla palju suurem hingeline trauma. Oma kõige sügavamas augus kujutasin ette, kuidas valan keevat vett endale näkku, et siis äkki siirdatakse mulle uus nahk (ja ma mõistan, kuidas terve inimene sellest aru ei saa). Oma ca 25 aastase aknekogemusega olen käinud kosmeetikute, günekoloogide ja nahaarstide juures, lootnud, et pärast kõiki neid erinevaid vahendeid, 4-kuulist antibiootikumikuuri, erinevaid beebipille, menüümuutust, pärast 1. lapse sündi miskit muutub, siis pärast 2. lapse sündi.. Nüüdseks on olukord 35ndaks eluaastaks jõudnud sinnani, et kasutan salitsüülhapet sisaldavaid näopuhastusvahendeid ja BB kreemi ning kosmeetik teeb osooniga puhastust ja olukord on talutav... Mitte ma ei mõista, miks kõikvõimsal meditsiiniajastul pole võimalik välja uurida selle haiguse tegelikke põhjuseid. Justkui 'kosmeetiline viga' ei olegi süsteemne haigus...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kusjuures ma kujutasin ka igasuguseid veidrusi ette, et äkki siirdatakse mulle uus nahk või... vahel võtsin fototöötlusprogrammi ette ja ükshaaval eemaldasin neid õudusi oma näost, siis vaatasin tükk aega tulemust ja nutsin ja kustutasin selle. Ja nii korduvalt ja korduvalt. Ma olin kõige õnnelikum kui näomaske tegin, sest siis polnud mu nägu näha.
      Aga huvitav tundub, et keegi pole su haiguse tuumani jõudnud. Oled andnud vereanalüüse, allergiaproove jne?

      Delete
  19. Sa oled tubli. Sa oled ilus.
    Tean, et seda raske uskuda ja näha. Olen isegi kimpus probleemse nahaga. Ja vahepeal lòòb see nii hulluks, et tahakski lihtsalt tekiall olla kogu maailma eest peidus. On olnud aegu kus olen olnud valmis oma näonaha kùljest lõikama. Mul pole ideaalne nahk ja ma ei saagi seda kunagi. Koguaeg on tunne, et kôik vaatavad ja komenteerivad milline sa oled. Nimi sookoll on mu elus tuttav. Teeb haiget. Kui váliselt saad ennast meigiga veel teha enam vàhem siis sisemiselt sa ennast parandada ei saa.
    Sinu lugu lugedes tulid mul pisarad silma. Ma tean seda tunnet mida sa läbi elad. See on raske.
    SA OLED TUBLI💕

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ja sina oled samuti väga tubli, aitäh, et kommenteerisid! Kurb, et oled ka kannatama pidanud ja õudne, et keegi on võtnud õiguse luua seose sookolliga (???), aga tõesti, me oleme elus ja elus on palju enamat! Kaunist kevadet Sulle!! :)

      Delete
  20. Anna, ilu iluks (ja Sa oled superilus!!), aga no see Julgus! :O Aitäh, et inspireerid ja seda juba aastaid. Soovin südamest ainult parimat!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Suur-suur aitäh Sulle, armas Saara! :)

      Delete
  21. Anna, aitäh selle postituse eest ja tea, et sa pole ainus, kes end samamoodi tunneb. Õnneks pole ma näonahaprobleemidega pidanud maadlema, aga see-eest olen lapseeast saadik põdenud erinevaid nahaprobleeme. Atoopiline nahk ja ekseem, mis aastatega hullemaks läksid. Alguses oli see vaid sõrmede vahel, siis peopesadel, siis kogu käel ja mõned aastat tagasi ka varvastel ja jalataldadel. Head aega maniküüri ja pediküüri minemine, sõrmuseid ei saanud aastaid kanda. Ning kuigi nüüd on asi kätel enam-vähem okei (kui seda nii nimetada võib), siis jalgadega on teised lood. Pidev kihelus, sõugelus, valutavad lõhed, tursunud sõrmed ja varbad. Nii et suvi ja sandaalid/lahtised kingad on big no-no. Haigus süveneb talvel ja suvel. Ja alati leidub inimesi, kes küsivad, et kas sa seda oled proovinud? Aga arsti juures käinud? aga see pole ju nii hull. Eeem, ela ise sellega ja siis vaatame, kas oled samal arvamusel. Üks arst näiteks pakkus välja, et ma paluks kellelgi oma pead pesta ja teine küsis, et kas ma sokke ka ikka vahetan ning kolmas ütles, et ma ei peaks enam tagasi tulema, sest miski ei aita.
    Ma polnud varem su blogist kuulnud, aga nõustun sinuga, et kõik kes on sulle kunagi öelnud või mõelnud, et sa ei peaks ilublogija olema - sõitku seenele tõesti. Sa oled loomulikult ilus, aus ja ehe. Ja ma usun, et varem või hiljem saab meie mõlema nahk korda. Ma pole enam aastaid ravimeid kasutanud, sest mul on sama olukord praegu ilma ravimiteta kui siis kui ravimeid kasutasin. See muidugi ei tähenda, et ka akne puhul aitab.
    Hakkan nüüd uurima, mida põnevat sa veel kirjutanud oled.

    Jõudu ja jaksu edaspidiseks!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kurb kuulda, et kannatama pead, see on kindlasti väga ebamugav ja olukorda ei tee "targutajad" kunagi kergemaks. Ja eriti "arstid", kes sellist jama suust välja ajavad.
      Aga tere tulemast mu blogisse, loodetavasti leiad siit mõnusat lugemist ka edaspidi ja palju-palju jõudu ja jaksu Sullegi, ühel päeval kohtume tänaval oma ideaalse näo ja varbavahedega (:D) ja mõtleme, et see kõik on minevik! :D

      Delete
  22. Mul oli füüsiliselt endal ka valus neid pilte vaadates.. Tugev ja tubli naine oled:) Minul õnneks ei ole kunagi aknega probleeme olnud,pigem jah see punnilisus tekib kuus teatud hetkel ja mõni on selline nahaalune turse ja kurat isegi see turse on niiiiii kohutavalt valus,et ma ei kujuta ette mida Sina läbi oled teinud.. Loodan,et Sinu pingutused saavad ükshetk tasutud seniks jõudu ja jaksu :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Suur-suur aitäh Sulle! Need nahaahlused monstrumid on valusad ja tigedad jah, aga kui ruttu reageerida, siis nad alati pead välja ei pistagi. :D

      Delete
  23. Ma olen alati imetlenud Sinu veatut ja loomulikku meiki ( olles täiesti veendunud, et põhi selle all on sama veatu). Ja nüüd tunnen häbi. Häbi sellepärast, et põen oma keemiaravist põhjustatud pikkade juuste kaotuse pärast ( aga nad kasvavad taas), väikeste ja hõredate ripsmete ja kulmude pärast, mida ravi kahjustas, kortsudest, mis kaasnevad pideva naeratamisega.Aga tuleb hoopis rõõmu tunda sellest, et olen taas terve ja maailmas ei eksisteeri veatuid inimesi. Sa oled jätkuvalt ILUS blogija ja nüüd lisandub minu jaoks sinna veel 2 omadust - JULGE ja AUS. Ma usun, et Sinu teekond enesekindluse ja ilusama naha suunas on tänu sellele postitusele kordades kergem.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oot-oot, keemiaravi vajamine on kordades raskem kui minu olukord iial on olnud, nii et häbi ei peaks Sul kindlasti olema, oled nii tugev ja mul on ääretult hea meel, et tänaseks jälle terve! Ja muide...minul pole keemiaravitagi eriti kulmusid ja juukseid, nii et... :D Okok, nali naljaks! Suur-suur aitäh Sulle selle armsa kommentaari eest!

      Delete
  24. Kahjuks pean ytlema, et tean mis tunned. Kuigi minul pole olukord yldsegi nii tösiseks läinud, mul ka rosacea ja Perioral dermatitis. Önneks googeldades sain päris palju infot mis toitained ja millised koostisosad kosmeetikas ärritavad ja teevad pöletiku.Mina ei saa näiteks yldse tsitrusviljalisi syya, paar tundi peale söömist on suuymber olev nahk nii pingul, valgeid punne täis ja punane nagu ei tea mis....ja seda rahustada on suht vöimatu. Kosmeetikas on näoölid, piparmynt, nõiapähklipuu (Hamamelis), need on ka jubedused!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kusjuures! Mis puutub tistrustesse, siis ma arvan, et sain ka mingi seose nendega, sest märkasin põletiku ägenemist kui olin söönud apelsine ja eriti kui sõin ükskord pomelot olid juba paari tunni pärast põletikulised villid näol. Hmmm... Aga plaanin samuti rohkem uurida, mis koostisosi kosmeetikas vältima peaksin.

      Delete
  25. Ära põe.
    Ka solgiämbrist tõuseb kord päike ...
    Mu enda keha haiguse tõttu ära "sirgeldatud" ...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kas just solgiämbrist, aga kindlasti läheb ajapikku kõik paremaks. :)

      Delete
  26. Tean täpselt, mida tunned, olen TÄPSELT sama läbi teinud 2 korda. Teine kord olin ka lapseootel ja nakt oli isegi poole hullem, kui sul. Ma tahtsin maa-alla vajuda ja sinna jääda ka. Iga päev valmistasin ennast tundaega emotsionaalselt ette, et tööle minna ja siis palusin jumalat, et keegi minuga kusagil rääkima ei tuleks või, et ma mõnda tuttavat ei näeks. See oli jube. Nüüd tagantjärgi tean, minu põhjus oli allergiates ja muidugi halb nahk, mis selliselt reageeris. Ma ei kannatatud ei nahahooldusvahendeid ega hambapastasid. Nüüdseks olen leidnud sobivad tooted ja nahk on ideaalne. Aga armid näkku ja hinge on jäänud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Väga kahju, et pidid samuti õnnelikul ajal nii õnnetu olema. Nii super, et oled nüüdseks sellele selja pööranud. Armid hääbuvad ajaga kindlasti! :)

      Delete
  27. No pole sa ainus õnnetu. Oma blogis on sedasama olukorda iseenda juures kirjeldanud see Kalvi Kalle tüdruk Helen. Väga värvikaid postitusi on tal olnud tema "peaaegu et eluaegse " akne probleemi asjus.Näiteks tema kirjutis "Roaccutane ravi ja minu loll akne". No see ikka on raske lugu!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oh kindlasti pole ma ainus õnnetu. Olen saanud 100+ kirja "kaaskannataatelt" viimaste päevade jooksul ja nahaprobleemid on levinumad kui me arvatagi oskame. Lihtsalt tänu meigile ja riietele ei ole me sellest nii teadlikud.

      Delete
  28. Minu lugupidamine, Anna!
    Tean kahjuks vägagi hästi, mida tähendavad tõsised nahaprobleemid, see piinlikkus, enda peitmine, loobumised… Mul on atoopiline dermatiit, mis hullematel aegadel on välja löönud üle kogu keha, nii et ca 70% nahast on põletikulise lööbega kaetud. Füüsilises mõttes puhas piin, sest valu on veel talutav aga lõputu sügelus, võimatus magada ööde kaupa jm - jube. Kaks korda olen nädala haiglas olnud, esimesest korrast mäletan, et samas palatis oli ka üks rosaatsea diagnoosiga lapseootel naine. Põhiliseks teguriks on mul emotsionaalne seisund ja stress, mida kõigele vaatamata on ju siiski üsna raske päriselt hallata. Praegu olen n.ö puhas ja üle mitme aasta ootan väga kevadist puhkusereisi ja suve, sest koos haigushoogude ja pikkade paranemistega olen kokku palju aastaid pidanud oma keha vähem või rohkem varjama. Ja ma ei ütleks, et see oleks olnud mingist valehäbist, vaid eelkõige enesekaitseks, et kõigele lisaks ei peaks veel taluma teiste pilke, näpuganäitamisi jms.

    Sulle soovin kõike kõige paremat! Sellised katsumused kasvatavad meid inimestena kindlasti päris palju. Ole vapper, usu ja hoia end.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oh kui kahju kuulda, et niimoodi kannatama oled pidanud. Mul oli juba vastik kui põsed sügelesid, aga üle keha seda tunda... ei kujuta ettegi! Olen nõus, et kui hädasid tekitavad stress ja emotsioonid, siis on justkui võimatu selles suhtes midagi ette võtta, sest olukord ise tekitab juba stressi ja kurbust. Ei ole päris "naerata ja ära stressa ja kõik saab korda" võimalust.
      Mul on hea meel lugeda, et praegu on olukord parem ja loodetavasti see jääb nii pikemaks ajaks! Mine kindlasti mõnusale puhkusele ja naudi, oled selle ammu ära teeninud! :)

      Delete
  29. Aitäh selle aususe eest! Mäletan, er ülikoolis vaatasin sind alati, et wow, nii ilusa puhata nahaga huvitav tüdruk. Täiuslik. Poleks kunagi arvanud et sellist raskust endas kannad. Respect! Mul oli ka enne last vahelduva eduga akne, raseduse ajal täiesti veatu ja kui päevad tagasi tulid,läks uuesti hulluks. Sinu olukorraga ei anna muidugi võrreldagi,aga mind häiris ja naha alt valutas ning aina vohasid. Nüüd on laps 1a10k ja proovisin jätta piimatooted välja ning kohvi ka enam ei joo,kuigi stress on korralik. Ei tea, kas kokkusattumus või mis, aga näha üle ei saa enam nuriseda. A ja muidugi see ka, et mul nüüd vannitoas kehv valgustus, seega ei saa näppida ega pigistada. Aga jah, tõesti väga tubli oled, et raseduse, sünnituse ja veel imetamise ajal suutsid vastu pidada. Jõudu sulle, homme on parem kui eile.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oiii kui armas Sinust! Kui ma ülikoolis käisin, ei olnud mul veel nahamuresid mu meelest või kui olid, siis polnud need veel eriti hulluks läinud.
      Ise näppida ja pigistada ei tohi, nii sain ma endale kaks jäädavat auku põsele. Nii et hea, et Sul vannitoas kehv valgus on! :D
      Suur-suur aitäh Sulle! :)

      Delete
  30. Aitäh jagamast! Kas sa kasutad hetkel roaccutane'i või mõnd muud ravimit?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei, õnneks ei pidanud selle kõige kangema kraami peale minema. Kasutan hetkel Doxy-M-ratiopharmi.

      Delete
  31. Väga julge, isiklik ja vajalik postitus kõigile, kellel on sarnased mured :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh, loodan väga, et see aitab kedagi! :)

      Delete
  32. Aitäh aususe eest! Selliseid lugusid on vaja rääkida.
    Ma olen ise 31-aastane ja 15-a aknestaaziga. Olen käinud nahaarstide juures (ajutist abi saanud) ja üritanud kõikvõimalike vahenditega sellest lahti saada. Kuid akne on koos minuga kasvanud. On muutnud oma iseloomu mitmed korrad. Ma tean seda kohutavat raskust, mis tuleb alguses või nooremana. See piin ja kõik need käimatajätmised, elu elamata jätmine selle häbi pärast. See ongi viinud selleni, et selline on minu elustiil - paljud teadsid, et ma ei tule tihti välja ega pikematele üritustele kaasa, ja nüüd ma elangi niimoodi vaiksemalt ja plaanin oma käike ette. Enam ei mõtlegi enam eriti sellele, et miks ma niimoodi teen(kommentaarides jäi meelde näide, kus keegi kirjeldas, et võttis kullerit meigita vastu - mõtlesin, et ma isegi ei mõtle selle peale enam, et see tuleb nii loomulikult, see enda ärapeitmine ja planeerimine ja meigita mitteliikumine. Et ongi osa minu elust, mõtlesin. Et olengi juba nii kokkukasvanud aknega, et ma elan täitsa tema võimu all. Ja kusjuures, ma ei ole enam isegi nii masenduses (pärast aastaid ja aastaid kuidagi on vähem seda), sest olen enamiku oma elust elanud niimoodi. Et nagu ei teagi, mis tunne on teisiti. Teiselt poolt, selle kokkukasvamise ja harjumise vastu.. See tunne, kui sa ei saa magada ja võtad valuvaigisteid, sest lõug on lihtsalt põletikukoldeid nii täis (hullemini, kui sul pildil) ja sa tead, et pead homme inimeste ees olema... Sellega ei lepi kunagi. Ja huvitav on ka see pime tuhin ja tahe ja usk, et kunagi on mu nahk sile (olgem ausad, nüüd on mul ka kortsud koos akne ja armidega), on ikka sama naiivne. Isegi kui oled ratsionaalne inimene, siis mingi uue meetodi, ravimi, või toitumiskava vms tekib mingi absurdne lootus, et nüüd. Nüüd ma saangi selle naha, mille ma oleks pidanud saama 18-aastasena juba, et elada muretut nooruselu. Kuigi kui ma teadlikult mõtlen, siis see on naiivne. Lihtsalt see mõte alati tekib alateadllikult näiteks kui ma kujutan ette mõnda sündmust või reisi vms, kuhu on minek nt mõne kuu pärast - alati näen ennast sellel korral, et ma olen ilusa nahaga selleks ajaks, sest just see kord ma saan aknest lahti.... See ikka kordub.
    Minu probleemile aitas kaasa kindlasti ka vahepealne obsessiivne pigistamine (no see transsiviiv obsessiivne pigistamine, mis tuleb samuti sellest räigest soovist, et NÜÜD, VOT NÜÜD TEEN KÕIK KORDA!), mis ikka asja hullemaks on teinud. Praeguseks ajaks olen üritanud selle miinimumini viia (kuigi vana punnispetsina tean ka, milline punn tegelikult paraneb kiiremini, kui teda hoolikalt avada jne) Hetkel olen positiivsel lainel ja sain uue hoolduse, mis praeguseks toimib ja surfan sellel õndsuse lainel niikaua, kuni veel jõuab :) Kogu selle jutustuse kokkuvõtteks - ma saan aru, kui tugevalt võis see sind jalust maha lüüa, eriti just su seotuse ilumaailmaga ja selline äkiline tulek on palju palju palju õudsam, kui minu eluaegne :) Ma oleks kindlasti tahtnud, et minu noorusajal oleks rohkem olnud selliseid lugusid ja ausust jne. Sest see tunne, et oled üksinda ja lihtsalt kannatada, on jube...
    Ja see sõbrannade vana hea paari vinni hala on nii tuttav (ja no, eks ma saan aru ka, kui valus hoop see võib olla, kui muidu veatu nahk, kõik oleneb taustsüsteemist) - mina tunnen end õnnelikuna juba siis, kui nägu ei valuta mingist tugevast punnist ja hommikul üles ärgates on ainult 2 uut punni :D Siis üritangi oma portselannahaga sõbranna vingumise peale lihtsalt kaks korda sisse ja välja hingata :D
    Enesehinnang pole mul nii hull enam, ja pean ennast ilusaks inimeseks (sest tihti näen ennast kuidagi aknest läbi, ma loodan, et ka teised niimoodi näevad), aga see on kindlasti teinud suuure suuuuure suuuuuuure teekonna läbi täiesti põhjast.
    Igaljuhul, sellised mõtted tekkisid endal ja aitäh sulle veelkord!

    ReplyDelete
  33. Sa peaksid enda üle väga väga uhke olema! Sa oled ja jääd mu üheks lemmikumaks blogijaks ja nii kahju, et pead midagi sellist kogema. Ma südamest loodan, et saad oma naha korda ja saad elu nautida 100%. 🙂

    ReplyDelete
  34. Tere Anna-Elisabeth!

    Tubli, et tegid selle postituse. Ainult need inimesed, kes on ise aknet või rosaatseat põdenud, mõistavad seda hingevalu, mida see haigus põhjustab. Minul oli akne 12 aastat, lugematu hulk ravimeid ja pisaraid. Nahk paraneb, aga enesehinnangu paranemine võtab aega.
    Iga haigus on õppetund ja muudab meid paremaks inimeseks. Olgugi, et voibolla augulise näoga, kuid kaastundlikumaks, südamlikumaks ja targemaks, sügavamaks.
    Minu viis akne õppima kosmeetikuks, õeks, hiina meditsiini terapeudiks. Olen pühendunud klientidega saavutanud häid tulemusi. Kui näen ja tunnen nende tänulikkust, tunnen ka headmeelt, et akne mulle isikliku kogemuse andis.
    Arvan, et ka Sinule kui ilublogijale annab see valusa, ent hindamatu kogemuse ja ka usadusväärsuse.

    Soovin ka edaspidiseks jõudu ja uusi Häid avastusi!

    Maarja Serg
    (@m.serg_skincare)/@maarjanaohooldused

    ReplyDelete
  35. Mina isiklikult soovitaksin väga sul proovida üht Pure Skin Foodi looduslikku maski, mis vähendab punetust. https://purecosmetics.ee/toode/pure-skin-food-mask-huvasti-rosaatsea-60ml/.

    ReplyDelete
  36. Piimatooted (kohupiim, juust, piim jne) menüüst välja. ei ole ise aknega kokku puutunud, aga just täna jäi FB grupist nimega gluten and diary free living silma edulugu, kus naine oli 5 kuuga näonaha ilusaks saanud, pärast 20aastast aknega võitlust. mõtlesin, et kirjutan siia ka. ma täitsa usun sellesse gluteeni- ja piimavabasse toitumisse. või oled juba katsetanud?

    ReplyDelete
  37. Kirjutan ka oma kogemusest aknega. Olen ka umbes 15 aastat aknega võidelnud ja tegelikult hakkan juba väga ära väsima. Proovinud olen kõike, mis võimalik, alates kõikvõimalikest kallitest toodetest, antibiootikumidest, kreemidest/geelidest jne, isegi vitamiinid, Maca tabletid, dieedid jne. Käinud olen ka happekoorimistel, mikrolihvimistel, ultraheli hooldustel ja kasu ei miskit! Kohe kui lõpetasin antibiootikumide või teiste ravimite tarvitamise, siis olid punnid kohe tagasi! Uskumatu, kuidas võib akne enesehinnangule 1;0 teha. Kogu mu enesekindel, rõõmsameelne ja aktiivne "mina" jäi mingil hetkel akne varju. Hakkasin vältima inimestega lähedalt vestlemist, sest tundus, et nad vaatavad ainult mu nahka. Samuti olen jätnud pidudele ja üritustele minemata, kui tunnen, et paks meigikiht ei peida mu nahka piisavalt või kui teadsin, et seal on hele valgus. Ei kujuta ette, mis tunne võiks olla minna pea püsti ilma meigita välja ja olla sealjuures enesekindel ning õnnelik. Minu akne on ka rindkerel ja seljal, seega pooled riided mu garderoobis ootavad aega, kui saan aknest vabaks. Eriti hulluks läks olukord peale pillidest loobumist (võtsin neid pea 10 aastat). Siiski, minu ainsaks lohutuseks on, et minu elukaaslane on väga mõistev ja ei tee aknest üldse suurt numbrit. Tean, et see on ka talle raske, eriti kui keeldun akne tõttu kodust väljumast või suvel ujuma minemast. Proovin nina mitte norgu lasta ja vaikselt ikkagi veel loodan, et ehk üks päev ärkan hommikul üles ja punnid on kõik teadmata kadunud :D Oled väga imetlusväärne ja ilus naine!

    ReplyDelete
  38. AnonymousJune 12, 2018

    Shea näopuhastusõli - olen uute näopuhastus/hooldus toodete otsingul ja oleks tore seda proovida ☺️

    Kati L.

    ReplyDelete

© Anna Elisabeth 2016. Powered by Blogger.