Social

good thoughts

Sunday, February 26, 2017

Ma ei ole eriline ehete kandja, ausalt öeldes tunnen, et tihti need justkui lämmatavad mind ja eemaldan isegi käekella niipea kui koju jõuan. Olen leidnud oma kindlad "mittelämmatavad" lemmikud ja naljalt midagi muud endale külge ei riputa. Kuid olin alati soovinud endale pika keti otsas ehtsat mäekristalli. Mulle meeldib, kuidas ehkki nii lihtne, lisab see üldiele lookile midagi nii erilist, rääkimata sellest, et mäekristallil on ka omajagu jõudu, kui sellest lugu pidada ja temasse häid mõtteid koguda. Keda rohkem huvitab, võib kristalli kohta internetist juurde uurida, mina olen selle kandja nüüd oma isiklike soovide ja ootustega.

Kas teil on kodus või kaelas mõni kristall?

Mina sain enda mäekristalli kingituseks Lumivalgelt. Nende valikus on veel palju-palju imeilusaid kristallehteid, nii et soovitan kindlasti pilgu peale visata. Kes teab, ehk leiate midagi, mis aitab ja täiendab just teid! :)

I'm not one to wear a lot of jewellery, in fact I feel like it suffocates me and I even take my watch off as soon as I get home. But some jewellery has a whole another effect on me, for example this beautiful mountain crystal! Crystals have a lot of power in them, as long as you take good care of them and put good thoughts into them. Do you have or wear any?


chalky pink & masala chai

Tuesday, February 21, 2017

Mu küüntel näeb harva midagi peale kahvatu nude-roosa, kuid olen viimasel ajal nii palju ülalolevat roosat tooni maniküüri silmanud ja need hakkasid mind vaikselt kummitama. Lisaks on mul õnnestunud oma küüned päris pikaks kasvatada, nii et tahaksin ka teiste toonidega katsetada. Täna ostsingi H&M-ist selle imeilusa roosa ("Chalky Pink") ja loomulikult ka vana hea klassikalise kahvaturoosa ("Masala Chai"). Õigupoolest on tegu õrna roosaka varjundiga valgega. H&M-il on väga-väga ilus valik küünelakke, toonid on tõepoolest seinast seina ja igaüks peaks oma lemmiku leidma. Mis kõige parem, need maksavad vaid viieka. ;)

Two new additions to my rather boring nail polish collection. I've been feeling pink lately, so "Chalky Pink" was a must-try for spring. I also wanted a super pale pink, so "Masala Chai" was perfect for that! H&M has a very impressive nail polish selection by the way, everyone should be able to find their favourite. And they only cost 5€!

MOMDAY: got milk?

Monday, February 20, 2017

Miski, mida ma last saades oodata ei osanud, on, et imetamine võib olla nii keeruline. Ma arvasin, et sul kas ei ole piima või on ning viimasel juhul pole aga muud kui laps rinnale, sööb kõhu täis ja korras. Mu ainus hirm oli, et mul ei tekigi mingit piima ja et olen elus väga palju rinnapiimaasendajaga kokku puutunud, tundus sisimas justkui loogiline, et tõenäoliselt pean seda ka enda lapsele andma. Seega... Ma ei teadnud imetamisest põhimõtteliselt mitte midagi ja kõik, mida senise kolme kuu jooksul õppinud olen, tuleb enda kogemusest ja ühest äärmiselt suurepärasest 114 liikmega novembribeebiemmede grupist, kus toetatakse üksteist ja jagatakse aktiivselt nõu  igal beebiteemal igapäevaselt. Täna tahan jagada teiega seitset punkti, mida ma soovin, et oleksin teadnud juba varem. Loodan, et sellest on kasu kõigile last imetada plaanivatel emadel, kellel see teekond alles alguses või alles ees. Enne aga rõhutan: ma ei ole arst ega imetamisnõustaja, viimase juures pole ma ka ise käinud. Võtke mind kui sõbrannat, kes annab nõu lähtuvalt oma kogemusest. Lisaküsimused kommentaarides on teretulnud.

1. Ära tee endale liiga. Imetamine on seljale ja kätele suur koormus ja seda algusest peale. Esialgu on laps nii väike, et pead teda ise kindlalt õiges kohas hoidma, et ta ilusti ulatuks (eriti kui sul on väiksemad rinnad) ja süüa saaks, hiljem ta kasvab ja oskab end paremini juba ise kohendada, kuid seda enam vajad ise tuge, et teda hoida. Öösiti ja vahel lõunaunne pannes toidan last külili, päeval aga enamasti istudes. Olen oma selga rikkunud, kuid vigadest õppinud ja nüüd on mul imetades alati selja taga väike padi ja süles suurem, kuhu laps saab toetuda ja mis teda samaaegselt veidi kõrgemal hoiab, et ma ei peaks küürutama. Puudust tunnen ka imetamistoolist (see ei pea olema spetsiifiline imetamistool, vaid mugava käe- ja seljatoega iste, mida ideaalis võiks saada ka veidi kiigutada-kiigutada).

2. Joo-joo-joo! See on nii loogiline, kuid ometi oli mul periood, kus tundsin, et "paagid on tühjad", stressasin ja andsin pisarsilmi lapsele asendajat juurde. Arvasin, et ju mul hakkab piim otsa saama, sest olin tutvusringkonnas palju kuulnud lauset "mul jätkus piima ainult X kuuni". Kurtsin muret grupis, kus teised emad kohe uurisid, et palju ma ise vett joon. Mõtlesin järele ja ega üle kahe klaasi puhast vett päevas kokku ei tulnudki. Mõni ime siis, et lapse piimaks (mis koosneb ju samuti veest) ei jätkunud kui mu oma kehagi piisavalt vedelikku ei saanud. Siiani, niipea kui ma olen unustanud piisavalt vedelikku tarbida, on kohe piima vähem ja laps pahuram, sest peab rinnal rohkem vaeva nägema, et piisavalt kätte saada. Minu peamised soovitused on: 1. Joo näiteks alati samal ajal kui imetad klaas vett. 2. Joo teed. Rinnapiima tekkele aitab hästi kaasa näiteks apteegitillitee, olemas on ka spetsiaalne HIPP tee imetavale emale. Palju kiidetakse ka musta teed piimaga. Aga igatahes, joo palju-palju vett ja teed! Olen märganud, et soe jook on efektiivsem, seega joon näiteks alati ka enne magamaminekut suure tassi teed, et ööseks varusid koguda (minu laps sööb veel öösel ka kaks korda, pluss kohe hommikul ärgates).

3. Söö. Veejoomine on tore küll, aga kuskilt peavad ka vajalikud toitained rinnapiima saama. Imetades kulutad sadu kaloreid päevas ja need kalorid tuleb asendada. Õnneks on enamik imetavaid emasid loomupoolest juba isukamad, paljudel kipub eriti suur isu olema magusa järele, k.a minul. Seega ära unusta korralikult süüa. Tean, et see on raske - ma ise elasin esimestel nädalatel suures osas võileibade peal, sest mul lihtsalt polnud aega midagi muud teha ja midagigi "normaalset" sõin alles õhtul kui abikaasa töölt tuli. Vahel käis lõuna ajal mu ema läbi ja tõi mulle midagi ning oi kui tänulik ma selle eest olin! Mõnikord laps lihtsalt oli terve päeva rinnal (ilma naljata olen ma imetanud ka neli tundi järjest) ja ma ei jõudnud mitte midagi teha. Muide, räägitakse, et halvaa ja koorejäätis aitavad piima rammusamaks muuta. Ma ei tea kui tõele see vastab, kuid söön mõlemaid igaks juhuks veidi sagemini kui varem.

4. Kui kahtled, kaalu. Kui ma poleks saanud beebikaalu laenata, oleksin tõenäoliselt juba rinnapiimaasendaja peale läinud. Lihtne on arvata, et laps ei saa piisavalt piima, eriti kui rinnad tunduvad endale kuidagi tühjemad. Enda rahustuseks teen paar korda kuus kaalupäeva, st kaalun last 24 tundi iga kord enne ja pärast söötmist, et näha, palju ta on söönud. Kaal mind veennud, et muretsemiseks pole enamasti põhjust ning vajalik keskmine tuleb üldjuhul alati täis. Soovitan kaalu kõigile, kes enda piimakoguses kahtlevad.

5. Sa oled ema, mitte kangelane. Vahel unustan ma iseenda nõuandeid järgida ja piima tõepoolest pole. Oli periood, kus mul olid õhtuti lihtsalt varud nullis ja päeva viimane söögikord (vahel ka kaks) tulid asendaja näol pudelist. Asendaja, sest mu laps sööb nii tihti ja mul tekib nii täpselt piima, et välja pumpamiseks ja külmikus säilitamiseks enamasti ei jätku. Sellega oli mul esialgu väga raske leppida, punnisin ja üritasin, aga kui ka kaal näitas, et pika vaeva peale sai poiss kõhtu 10-20 grammi, sai asendajast asendamatu abi. Tundsin end kaotajana, allaandjana... Mul pole piimasegu vastu midagi, aga ikkagi eelistaksin seda mitte anda. Tihti andsin ta pudeliga abikaasale, sest mul oli lihtsalt liiga halb tunne lapsele pudelit anda, tundsin end saamatu ja halva emana. Siiani tuleb ette hetki, kus pean asendajat andma (teen seda ka näiteks väljas käies kui pole võimalik kusagil imetada), näiteks ma võin juua nii palju vett kui ma tahan, aga kui ma pole puhanud, olen stressis või poiss sööb tavapärasest tihemini, läheb mul siiski piimasegu tarvis. Ütlen siis endale, et 90% emapiima on väga hea tulemus ja oluline pole mitte kangelast mängida, vaid ema olla ja oma lapse kõht täis sööta. See on kindlasti paljude jaoks vaidluskoht, aga mina tunnen ja toimin hetkel nii. 

6.  Tunne end mugavalt. Soetasin raseduse ajal endale kaks imetamismaikat ja ühe rinnahoidja ning arvasin, et neist piisab, sest tegelikult saab ju ka tavaliste riietega hakkama. Tõesti saabki, aga mitte miski ei asenda mugavaid spetsiaalselt imetavale emale mõeldud rinnahoidjaid ja rõivaid. Kohutavalt ebamugav on anda rinda tavalise pesuga, urgitsemine ja kpluusi sikutamine on lihtsalt mõttetu lisastress ja tunned end ka terve toitmise aja ebamugavalt, sest pead kangast üleval hoidma, rinnahoidja soonib vms. Pealegi on nii mõlemad käed kinni, samas kui üks võiks olla vaba, et lapsele pai teha. Seega, jah, need on veidi kallid, kuid vägagi väärt investeeringud. Mu lemmikuimast lemmikuimad on H&M imetamismaikad. Kannan neid kodus pusa all ja samuti on need head kui peal on nööpideta pluus, nii ei pea söötmiseks tervet kõhtu paljaks tõmbama. Imetamisrinnahoidjad sobivad juhul kui peal on eest nööbitav särk või kleit. Mul on neli maikat ja neli rinnahoidjat ning see on täpselt piisav kogus, sest need käivad ju pidevalt ka pesus. Muid spetsiaalseid imetamisriideid ma soetanud pole ega tunne nendest ka puudust.

7. Ära mõtle üle. Internetist leiab sadu erinevaid teooriaid ja õpetussõnu imetamise kohta (haha, kaasa arvatud minu praegune postitus), aga kõige olulisem on su enda sisetunne. Su laps ei pea sööma täpse arvu kordi päevas (v.a kõige alguses, kus kiire kosumine on olulisem),  olema teatud aja rinnal (usu, vahel sööb ta 5 minutiga sama palju kui teinekord poole tunniga) jne. Kui võte on õige, laps pärast söömist rahulolev, päeva jooksul tekib piisavalt märgi mähkmeid ja kaal tõuseb, on kõik hästi! Palju räägitakse ka kolme tüüpi piimast: esimene lahjem (eelroog), keskmine (praad) ja lõpupiim (magustoit), millest esimene kustutab peamiselt janu ja viimane on kõige rammusam. Ja nii palju muretsetakse, kas laps ikka sai ka kõige viimast jne. Seni kuni sa lased lapsel süüa nii kaua kui ta soovib, on ta vajadused rahuldatud ja alati võiks järgmisel korral süüa andes alustada sellest rinnast, mida ta eelmine kord viimasena sõi, sest nii saab ta kindlasti ka selle lõpupiima kätte. Üldjoontes ei tasu aga tõesti üle mõelda, seni kuni sööb ja kasvab on kõik hästi.

Need seitse punkti on mõtted ja teadmised, mida oleksin tahtnud omada juba imetamist alustades. Loodan väga-väga, et neist on abi kas või ühele teist! Oleksin ka väga tänulik kui teised imetavad emad enda nippe-nõuandeid kommentaarides jagaksid, et sellest postitusest võiks olla veelgi rohkem abi ja kasu! :)

NB! Kui imetamine on jätkuvalt su jaoks probleemne, raske on leida õiget võtet jne, soovitan aga minna imetamisnõustaja vastuvõtule. Ma ise pole seda teinud, kuid tean, et sellest on abi olnud paljudele.

27

Sunday, February 19, 2017

SKIRT (here) & KNIT: LINDEX / JACKET & BAG: ZARA / HAT & SHOES: H&M / WATCH (here): TRIWA

Eile oli mu 27. sünnipäev ja ehkki üle mitme aasta langes mu sünnipäev laupäevale, mis oleks peopidamiseks ideaalne, otsustasin selle veeta tagasihoidlikult pereringis. Ja see oli parim sünnipäevahommik mu elus, sest lisaks abikaasale ja meie karvastele tegelastele oli mind esimest korda õnnitlemas ka mu poeg, kes ei paistnud ise suure tulbikimbu tagant väljagi. :D Päeval sõitsime maale, kus mu ema oli külalislahkusega üle pingutanud (nagu alati), nii et ägisesime pärast kogu seda toitu ja snäkke, vaatasime Eesti Laulu ja olime niisama mõnusad. Igati imeline sünnipäev ja viis alustada uut eluaastat. :)

I turned 27 yesterday and spent this day among my family, so it was quiet and lovely. It was my first birthday as a mother, therefore the morning was lovelier than ever with our three month old barely vsible behind the big bouquet of tulips he gave me. :D

floral shock


Kui noorena otsisin lõhnadest värskust (lemmikuks oli näiteks L'eau Par Kenzo, mis on tegelikult siiani imeline), siis nüüd meeldivad mulle veidi intensiivsemad ja magusamad noodid. Mitte ajada segi odava läägusega ja mõelda pigem näiteks Juicy Couture Viva La Juicy, Versace Bright Crystal jms suunas, mis on mu kaks lemmikut igapäevalõhna. Õhtul väljas käies (sest teen seda ju praegu kahekuuse kõrvalt maru sageli :D) eelistan samuti magusat suunda, nii et uusim liige mu parfüümikollektsioonis sobib seda rolli imeliselt täitma. 

Yves Saint Laurent'i Black Opium sarja on lisandunud uus liige Floral Shock. Klassikaliste Black Opiumist tuttavate kohvi- ja vaniljenootidega on liitunud gardeenia ja apelsiniõied, lisaks leiab sellest lõhnast värsket pirniaroomi. Magus, huvitava iseloomuga ja kohe kindlasti väga sensuaalne parüüm, ideaalne hilisteks kellaaegadeks. 


When I was a teenager, I wanted all my perfumes to be super fresh and citrusy, but for a couple of years now it has been all about sweetness. Imagine Viva La Juicy or Bright Crystal and you get an idea of my everyday preferences. Recently I got a new perfume that's peeerfffecctt for special occasions. YSL came out with a new perfume Floral Shock where original Black Opium's iconic coffee and vanilla accord is combined with new floral notes of gardenia and orange blossom. The notes also include pear and gardenia. I think this perfume is very feminine and sensual. It also stays put for a long time and has already earned me a couple of compliments. ;)

my first pair

Saturday, February 18, 2017
99% mu jalanõudest on musta värvi, ainsa erandina on lubatud see imeilus hall Tamarise saapapaar ja iga mõne aja tagant uus lumivalge paar Converse ketse. Valgeid tosse (mulle ei meeldi sõna "tossud", aga "botased" on veel hullem... ?) ma end aga kohe kuidagi kandmas ei näinud. Siis saabus pilti ECCO uusim mudel COOL 2.0 ning mul oli võimalus valida musta, roosa ja valge paari vahel. Astusin kastist välja ja valisin valge paari. Proovisin neid jalanõude esitlusüritusel jalga ja... jah! Minu enesegi teadmata oli just üks valge tossupaar mu jalanõuriiulilt puudu. 

Lisaks lahedale välimusele on need jalanõud us-ku-ma-tult mugavad! Igasugust sissekandmist vajamata istuvad need nagu pilved su jala ümber ja eriti meeldib mulle paksem tald, mis lisab kandjale märkamatult pisut pikkust. Kvaliteetsest nahast ja hästi hingavad, disainitud disainigeeniuste riigis Taanis. Mida veel tahta? Muide, minu paar on küll nahast, aga COOL 2.0 sarjast leiab ka sama disainiga, kuid veidi teisest materjalist veekindla mudeli. Miski, mis meie kliimasse vägagi ära kulub. Lähemalt saab jalanõudega tutvuda siin

Here they are, my first pair of white sneakers! 99% of my shoe rack consists of black shoes, but when I got the chance to choose a pair of new COOL 2.0 range from ECCO I decided to go with white, because... why not? They're perfect for spring and summer, go with so many things and are SO comfortable, because what else can you expect from ECCO? This model also comes in pink and black, plus there is the same design in waterproof version available as well. Check them out here!

CHEAP AS CHIPS: Catrice HD Liquid Coverage

Wednesday, February 8, 2017

Ehkki mu lemmikute kosmeetikabrändide esikolmiku moodustavad kallimad firmad, ei ütle ma kunagi ära soodsast meigist ega aja nina püsti näiteks paarieurose huulepulga ees (kui tegu on hea tootega!). Vastupidi, mulle meeldib avastada soodsaid, kuid tõhusaid tooteid, sest... kellele ei meeldiks maksta näiteks jumestuskreemi eest 17 või koguni 27-37 euro asemel ainult 7? Mulle meeldis ja jäin selle ostuga nii rahule, et soovitan teilegi. Aga hoiatan, et ülemäära palju neid saada pole, võib-olla panete igaks juhuks juba saapad jalga. :D

Tõdesin juba tüki aja eest, et Catrice Cosmetics valikus on ääretult häid tooteid ja seda reaalselt vaid mõne euro eest. Olen kirjutanud nende toonivast huulepalsamist ja tugeva pigmendiga peitekreemist, nüüd aga on järg jõudnud jumestuskreemini. Nägin seda Instagramis paaril korral, uurisin siis internetist juurde ja otsustasin ka ise proovida. Õnnekombel oli veel üks pudel minu tooni (010 Light Beige) ja krabasin selle endale. Ma ei tea, kus veel Catrice kosmeetikat müüakse, aga mina olen enda varusid täiendanud Selveris.
HD Liquid Coverage jumestuskreem tuleb matis klaaspudelis ja sellel on pipett, nii et juba pakendi poolest näeb see välja peenem kui paljud poole kallimad kreemid. Jumestuskreem on väga vedela tekstuuriga ja jätab nahale õhukese, kuid katva kihi. Käega katsudes ei saa arugi, et näol midagi oleks, tulemus on tõesti loomulik ja siidine. Katvuse poolest ütleks, et sel on keskmine katvus, mida saab tõsta, kuid kindlasti pole tegu hardcore full katvusega nagu seda annavad näiteks Urban Decay All Nighter, Too Faced Born This Way, Estee Lauder Double Wear jt. Tugevam punetus jääb näha ja agressiivsemad punnid vajavad eraldi peitekat. Et see lubab olla matistav, siis väga kuivale nahale ta ei sobi ja mina pidin kuivematesse kohtadesse (ja ka katvuse tõstmiseks) lisama juurde teist veidi niisutavamat jumestuskreemi. Kui sul on aga normaalne-rasusem nahk, mis vajab hea keskmise katvusega jumestuskreemi, mis ei jääks nahale liiga ilmselge kihina, soovitan kindlasti seda proovida. Eriti kui see maksab ainult 7-8 eurot. Muide, kiidetakse ka Catrice teisi jumestuskreeme, kuid need on kergema katvusega, seega ei vasta minu vajadustele, aga võivad sobida kindlasti paljudele teistele, kelle nahal nii kõrgeid nõudmisi pole. Lisaks on neil hea valik peitekreeme ja palju-palju muud. Kahjuks on meigipõhjatoodete puhul ainult toonidevalik kitsas: seda konkreetset toodet on näiteks ainult neljas toonis. Minu õnneks sobib Light Beige mulle hetkel ideaalselt. Tooni valides tasuks tähele panna, et see jumestuskreem ka oksüdeerub pisut, st muutub kuivades tsipa tumedamaks. 

Although most of my favourite makeup brands are high-end, I'm not one to say no to a cheap makeup product if it brings the results I desire. Therefore I was happy to find that this Catrice Cosmetics HD Liquid Coverage foundation brings results that are just as good as many more expensive foundations I've tried. First off, it comes in a glass bottle and it has a dropper, so the packaging already looks super nice. And it brings the results it promises. 
The consistency is very liquidy and it leaves a super thin skin-like finish on the skin, yet it has very good coverage. I wouldn't call it full-coverage (some extra concealer or another layer is needed in bigger problem areas), but it's definitely medium and buildable. It lasts on the skin well and you really can't feel like you're wearing anything, it's not heavy whatsoever. Wouldn't recommend it for really dry skin, although I have super dry cheeks - there I just mix it with another foundation that's meant for dry skin and I'm just fine). For normal-oily skin it's perfect. Unfortunately the shade selection is not the best (4 shades, I mean, come on... ), but should you be find a match from this selection, you're one lucky puppy! 

MOMDAY: Tere!

Monday, February 6, 2017

Kaalusin juba raseduse ajal, kas soovin poja sünniloo blogisse kirja panna ning pärast sünnitust olin kindlal arvamusel, et ma seda ei tee. Mul olid väga rasked kaks nädalat haiglas ja sellele järgnesid õnnelikud, kuid stressirohked, unetud ja vaimselt kurnavad nädalad kodus. Alles siis kui laps sai kahekuuseks, hakkasid asjad vaikselt ülesmäge minema. Suutsin tekitada mingigi rutiini, õppisin teda paremini tundma ja omandama nippe-trikke, mis toimivad just minu pisikese puhul ja teevad nii minu kui beebi elu lihtsamaks. Ehkki kirjutasin juba mõnda aega tagasi, et olen back in action, siis tasapisi hakkan ma end iseendana tundma alles nüüd. Ja seda oli ka ette arvata, sest paljud lohutasid mind sellega, et iga päevaga läheb lihtsamaks. Ja tõepoolest läheb. Ikka on ka keerulisemaid päevi ja unetumaid öid (näiteks viimased kolm :D), kuid tõepoolest tuleb tunnistada, et iga päev on imeline samm edasi ja iga päevaga olen ma üha enesekindlam ema.
Kui sõbrannadele sünniloo kirjapanemist mainisin, kommenteeris üks, et kas ma tahan tõesti blogisse kirjutada "kuidas mind lahti lõigati?". Esialgu mõtlesin, et jah, tõepoolest on see midagi väga isiklikku, mida tuhandete tundmatutega jagada. Aga siis otsustasin, et ei. See oli küll mu isiklik kogemus, aga teema ise ei ole isiklik. Sünnitus on miski, mille on läbi teinud lugematu arv naisi ja teeb läbi veel omakorda lugematu arv... ka hetkel sünnitavad tuhanded ja tuhanded naised. Kui minu kogemusest kellelegi abi on või see kellelegi huvi võiks pakkuda (lugesin ise raseduse ajal läbi kõik sünnilood, mis ma leida suutsin), siis panen selle meeleldi avalikult kirja. Teie oma asi kui elavalt te seda lugemise ajal ette kujutada soovite. :D

Sünnitähtajaks oli meil pandud 20. november, kuid see tiksus sündmusteta mööda ja ka mingeid "libatuhusid" mul otseselt polnud ega muid märke, et poiss kavatseks lähiajal elukohta vahetada. Vahepeal tundsin kõhus justkui mingit sööstu, aga see möödus ja kerged valud tulid-läksid samuti, kuid saades hiljem teada, millised on päris tuhud, siis tuhudeks ma neid varaseid sööste ei nimetaks. Kuna mul hakkas raseduse lõpus vererõhk tõusma, saadeti mind jälgimisele ja veetsin isegi 24h sünnieelses osakonnas, kus iga mõne aja tagant KTG-s käisin ja ühe ööpäeva vererõhumõõtjat kandsin. Mulle määrati ravim ja mind lasti koju tagasi. Et rõhk aga ikkagi aeg-ajalt jumpsis (rohkem kui ta seda rohtudega teha tohiks), vaadati mind esmaspäeval, 21. novembril läbi ning anti saatekiri esilekutsumiseks looteveede avamise kaudu sama nädala reedeks (25.11). Samal visiidil katsuti ka avatust, milleks oli 2,5 cm ning emakakael olevat lame ja pehme (need kõik on head märgid ja näitavad, et keha on vaikselt valmis). Veetsin magamata öö vastu reedet ja läksime värisevate jalgadega hommikul ITK-sünnitusmajja, kust meid siis sama targalt tagasi saadeti, sest hommikul oli vererõhk korras ja sünnitusmaja olevat puupüsti täis, ka sünnieelne osakond. Paluti järgmisel hommikul tagasi tulla.

Ööl vastu 26ndat magasin hästi (nii hästi kui suur kõht seda võimaldas) ja sisimas mõtlesin, et niikuinii saadetakse jälle tagasi ja õigupoolest oli rasedus ka ainult kuus päeva "üle läinud". Läksime tagasi haiglasse. Olin KTG-s (kus ei toimunud väga midagi, lapsel oli kõik väga chill) ja siis ootasime koridoris arsti otsust. Järsku tuli üks sõbralik ümar õde ja ütles, et lähme nüüd üles. 
"Kas sünnieelsesse osakonda?" küsisin ma. 
"Ei, sünnituspalatisse ikka," vastas ta ning me abikaasaga vaatasime teineteisele otsa, ühel suuremad silmad kui teisel. 
See oli väga imelik... kõndida läbi koridori liftide poole teadmisega, et sa lähed oma esimest last sünnitama. Astuda sünnituspalatisse ja vaadata aknast välja, öelda mõttes lapsele: "Sellisel päeval sa siis sünnid. Pilvisel laupäeval." Loomulikult ei teadnud me kaua kõigega minna võib ja mõtlesime lootusrikkalt lihtsalt, et saame ikka sel päeval asjaga ühele poole. Kell oli siis umbes 11 hommikul. Ja kodus hoidis mu ema pöidlaid, et poiss ikka sel päeal tuleks ja seega astroloogia eluteenumbri järgi number 1 oleks. :D Panin selga hiigelsuure öösärgi ja sõin arsti oodates hommikul Statoilist ostetud muffinit samal ajal kui L. palatis ringi jalutas ja kõike uudistas: sõidutas end järil, uudistas beebit ootavaid riideid (kapsarohelised püksid ja valge body) ja hoidis mul tuju üleval, sest olin küll elevil, aga korralikult närvis. Mul polnud ju reaalselt mitte mingisugust aimu, mis toimuma hakkab, kõik sünnitused on nii erinevad. 

Arst tuli koos õega ja alustati lootevete avamist, kuid et lapse pea oli väga madalal ees, ei õnnestunud neil seda haaki kuidagi taha saada (kõlab jubedalt, aga pigem oli lihtsalt väga ebamugav protseduur, mitte otseselt valus kui end lõdvaks lasta) ja arvates, et kui, siis ehk õnnestus seda ainult vigastada, otsustasid nad mõne aja pärast uuesti proovida. Kui nad olid lahkunud, läksin tualetti ja siis nad tulid, need kuulsad veed. Mitte lahmaki põrandale nagu filmis, vaid veidi tagasihoidlikumalt, kuid siiski korralikus koguses. Ja hetkega olid ka tuhud kohal. Ja kõht lahti. :D Mulle pandi KTG külge, mis näitas regulaarseid 3-4 min vahedega tuhusid, nii et olin äärmiselt eeskujulik esmasünnitaja. Esimesed tuhud olid igati ülehingatavad, aga need läksid aja möödudes üha intensiivsemaks ja vahed lühemaks (2-3 min). Ühel hetkel ei registreerinud KTG hästi lapse südamelööke ja kindluse mõttes taheti ta pea külge kinnitada seda kruviga andurit. See üks vastik asi, mida ma lootsin, et ei tehta. Selle kinnitamine ei õnnestunud aga ühelgi arstil (kolm tükki proovisid, kaasa arvatud üks meesarst, kes appi kutsuti ja olemise lihtsalt kõigile väga ebamugavaks tegi, sest sellist primadonnat  nagu tema annab otsida - surkis ja surkis ning mul tuli tuhu peale ja läksin pingesse. Solvunult võttis ta selle juhtme kohe eemale ja ütles, et tema ei saa niimoodi tööd teha). Naisarstil, kes ka sünnituse vastu võttis õnnestus kruvi küll beebi pea külge saada, kuid aparaat siiski tööle ei hakanud. Kruvi küljes olid pärast tumedad juuksekarvad.
"Tumedapäine laps," ütles arst. 
"Kui õudne," mõtlesin mina. Kogu see kruvisaaga siis, mitte tumedad juuksed. 

Otsustati paari tunni pärast uuesti proovida ja seni lihtsalt KTG-l pingsalt silma peal hoida. Aga juba 20-30 minutit hiljem otsustasin ma, et tuhud on läinud nii tugevaks, et mina neist enam üle hingata ei suuda ning palusin õel endale valu vaigistavaid variante pakkuda. Naerugaasist ütlesin ära, sest mõte millestki enda näo ees ei kõlanud hästi. Ja otsustasin kohe epiduraali kasuks, sest ma tõepoolest ei jaksanud enam ja teadmine, et alles tunni-kahe pärast hakatakse uuesti seda kruvijama korraldama tekitas tõtt-öelda ahastust ja kerget paanikat. Ühtlasi tundsin juba väga tugevat iiveldust, mis õe sõnul pidi hea märk olema. Toodi paberid allkirjastamiseks. Mu abikaasa luges need läbi ja täitis seal midagi (no idea), minule üritati kanüüli kätte paigaldada ("üritati", sest sellega tegeles õpilane, kelle jaoks kogu ettevõtmine oli veidi ärev, vist mäletan, et see oli tema esimene kanüül :D). Siis pandi mu ette paber, kuhu jõudsin väriseva käega allkirja kirjutada (mul oli sel hetkel nii ükskõik, mis seal kirjas oli või ei olnud), kui järsku tundsin väga kanget... häda.
"Mul on tualetti vaja," sositasin õele läbi valu.
"Kas number kahele?" rõõmustas ta.
"Jaa, KOHE!" ei osanud ma kohe kuidagi kaasa rõõmustada.

Arst otsustas igaks juhuks korra mu üle vaadata, lükkas siis tilguti eemale (kanüüli polnud paigaldada jõutud) ja teatas konkreetselt, et ei mingit epiduraali mulle ja hakkame nüüd sünnitama.
*Lisan siis täpsustuseks, kuna paar sõbrannat uurisid, "kas ma siis sain ikka enne vetsu minna", et see, mida tundsin oli tegelikult press. See tunne on täpselt nagu väga-väga kõva vajadus nr 2 järele. Aga kas ma sünnitamise ajal ka sooli tühjendasin... ei tea. Ja kes selle pärast ette muretseb, siis lõpetagu kohe: sel hetkel on sul täiesti ükskõik, mis sul sealt otsast tuleb, peaasi, et laps oleks üks neist. :D

Siis hakkasin alles tõeliselt kartma (mul polnud ainsatki valuvaigistit ja ootamatult pidin lihtsalt toore jõuga pressima hakkama) ning edasine on pisut pudru ja kapsad. Iga pressi ajal pidin ma kolm korda pressima, jaksasin aga teha vaid kaks korralikku ja ühe haleda. Arstid käskisid tugevamini, kauem jne, siblisid mu ümber ja klassikalise: "Sa pead nüüd kõvemini ja kauem pressima, beebil on väga ebamugav," lause kuulsin ka ära. Algul pressisin vihaga ja lõpuks raevuga. Ehkki see oli füüsiliselt raske, oli samas hea need tuhuvalud kuhugi suunata, mitte neist üle hingata. Kui ma hommikul palatisse astusin, röögiti minust paar palatit edasi. Nüüd röökisin ja hirmutasin sünnitama tulijaid mina ise, palun väga vabandust. :D Esialgu see polnudki niivõrd valus, kuivõrd lihtsalt väga-väga intensiivne. Aga siis tuli ka valu - lubasin endale, et ei nimeta seda valuks, sest see on ju loomulik ja hea asi, kuid eks ka valu on loomulik ja mul oli tõepoolest väga valus. Nii palju kui ma kuulsin ja aru sain, jäi tee lapsele kitsaks ja ta ei saanud hästi välja, seega otsustati teha vaakum ja lahklihalõige (see jõudis mulle kohale veidi hiljem, sünnituse ajal nägin hetkeks ainult kääre ja pumpa (nad kasutasid mingit väiksemat) - veetsin enamuse ajast ühe käega abikaasa juustest ja teise käega ta t-särgist kinni hoides ja karjusin talle kuskile kurgu alla :D). Siis tuli kõige jubedam ja kõige parem hetk korraga. Samal hetkel kui käärid tegid klõps-klõps täpselt seal, kus ühedki käärid ei tohiks kunagi klõps-klõps teha ja last hakati välja tirima, röökisin ma kõige hullemini ja mõtlesin reaalselt, et kui see veel kaua kestab, siis ma ei tea mis saab, aga last ei saa ja mind ka enam ei saa, sest see ei ole üleelatav. AGA, enne kui ma kellelgi nüüd igaveseks jalad risti hirmutan, siis see mõte kestis täpselt sekundi-kaks kui ma juba tundsin, kuidas ludinal laps välja tuli. Kõige valusamad ja kõige ilusamad sekundid mu elus ning siis kell 15:25 tõsteti mu rinnale juba korralikult nuttev ja kergelt lillakas (nabanöör oli ühe korra ümber kaela olnud, kuid mitte tihedalt) täiesti terve poiss, minu laps, minu poeg, minu maailma naba.

Pisut lasti mul teda hoida ja jõudsin talle umbes 10 korda "Tere!" öelda ja abikaasa reaktsiooni imetleda kui ta minult käest võeti, sest olin väga nõrk (kaotasin keskmisest rohkem verd) ja mind tuli kiiremas korras "lappima" hakata. Läbi arstide sagina jälgisin abikaasat ja arsti, kes mu pojaga tegeles, teda kaalule pani jne. Küsiti, kas nad tohivad ta ise riidesse panna ja loomulikult lubasin, sellest hetkest saati oli mu ainus mõte võimalikult kiiresti sealt sünnituspalatist kaduda ja perepalatisse pereelu alustama jõuda. Platsenta väljus kerge pressiga väga kergesti ning seejärel mind õmmeldi päris tükk aega, L. hoidis samal ajal juba kaalutud ja riietatud last. Järjekord on mul kõik juba segi läinud, aga millalgi vahepeal pandi ta mulle veel korra rinnale. Meid jäeti tunnikeseks palatisse puhkama, enne kui perepalatisse edasi läksime. Saatsin pildi oma perele, kes Facebooki chatis veel tund pärast lapse sündi arutas, et "huvitav, palju tal juba avatust on" ning "ei tea, kas sünnib ikka täna?". Kokku kestis kogu sünnitegevus alates vete avamisest umbes 4,5 tundi. Poiss kaalus sündides 3224 grammi ja oli täpselt pool meetrit pikk. :) 

Selline oli minu poja sünnilugu. Sellele päevale järgnes kaks rasket nädalat haiglas (probleemid veresuhkruga), kuid kas ma sellest kogemusest ka kunagi kirjutada suudan, näitab aeg. Midagi väga hullu polnudki ja eriti tajusin ma vastsündinute intensiivis ringi vaadates kui väga meil tegelikult vedas, kuid elu raskeim katsumus olid need nädalad siiski. Miski, millele mõtlemine mulle siiani pisarad silma toob. Tahan selle kunagi kirja panna ja endast välja saada, võimalik, et ka avalikult, sest minu kogemusest on ehk abi ja nõu teistele, kuid eks aeg näitab, millal seda suudan.

Küll aga on mul beebiteemal juttu kõvasti. Selleks lõingi blogisse uue sarja MOMDAY, mis tähendab, et esmaspäeviti (aga mitte ilmtingimata igal esmaspäeval) kirjutan siia pisut beebiteemadel. Enda katsumustest, kogemustest ja muust. Mulle meeldiks kui neist postitustest sünniksid väikesed arutelud lugejatega, kelle jaoks need teemad on samuti aktuaalsed. Jätke julgelt kommentaare, millised teemad teid enim huvitaksid! :)

Love! MÁDARA Smart Day Cream

Saturday, February 4, 2017

Näokreeme on tuhandeid, kuid ometi on see toode, mille leidmisega olen alati vaeva näinud. Hiljuti kirjutasin teile Clinique kreemist, mis sobib imeliselt meigi alla, kuid igapäevaselt ma seda kreemi ei kasuta - tahan midagi niisutavamat, eriti praegusel aastaajal ja oma kuivale nahale. Ja ma tahan, et see kreem oleks võimalikult puhta koostisosade nimekirjaga. Ehkki ma üldiselt näpuga järge ei aja ja sõnu nagu "parabeen" ja "sulfaat" lugedes suures šokis tagasi ei põrku, on igapäevane näokreem siiski nii tihedas kasutuses olev toode, et esitan sellele vähe kõrgemad nõudmised.
Hiljuti sain kingituseks MÁDARA Smart Antioxidants päevakreemi ja halleluuja, we have a winner! Esmalt vaatasin kreemi skeptiliselt, sest see on justkui suunatud esimesi vananemismärke näitavale nahale... Siis koitis, et ma olen siiski juba peaaegu 27 ja unetud ööd pisikese beebiga on sellele vähemalt paar aastat otsa istutanud. Nii et möödas on minu jaoks see aeg, kus kõik vananemisvastane oli "hihihi, see pole veel mulle" ja tere tulemast esimesed vananemisilmingud.

Pisut tarka teksti MÁDARA koduleheküljelt:  "See naha noorusliku välimust säilitav kerge kreem imendub kiiresti nahka, värskendades ning kaitstes seda terve päeva vältel. SMART ANTIOXIDANTS tooted sisaldavad islandi sambliku, turbasammalt, sõnajalga ja kortslehte, mis pakuvad nahale intensiivset niisutust, aitavad tagasi pöörata esimesi vananemismärke ning siluvad peeneid kortsukesi. Looduslikud antioksüdandid pakuvad kaitset nahas loomulikult esinevale kollageenile, parandavad vastupanuvõimet ning naha prinkust." Rohkem infot leiate siit.

Minu silmis saab see kreem linnukese pea igasse kasti. Ilus pumbaga pudel (kuidas mulle ei meeldi kui kreem tuleb purgis... ), nahasõbralikud koostisosad, hea lõhn ja täpselt parajalt niisutav - ei jää nahal liiga rasvane, aga ka mitte selline, et kaob kohe pärast imendumist kuhugi eikunagimaale. Muudab naha pehmemaks ja siledamaks ja käitub meigi all eeskujulikult. Ainsaks miinuseks hind... mul kulub 50 ml näokreem umbes kuuga (kasutan päevakreemi sageli ka õhtuti ning kannan seda ka kaelale) ja iga kuu 35€ näo niisutamise eest ma välja käia tõenäoliselt ei raatsi. Aga muus osas tuleb tõdeda, et MÁDARA ei ole mulle endiselt pettumust valmistanud ja on endiselt üks mu lemmikumaid nahahooldusbrände.

spring coming up

Friday, February 3, 2017
Külastasin sel nädalal Polhem PR showroomi, kus olid väljas värskeimad uudised mitmetelt suurepärastelt brändidelt. Te kõik teate mu vanu lemmikuid nagu Beauty Blenderi meigisvammid ja RIMOWA kohvrid (pole kunagi ühtegi omanud, kuid see on endiselt plaanis :D), unustamata loomulikult LUSH-i, kuid seekordsel kiirel tiirul läbi ruumi leidsin nii mõndagi uut, mida sel kevadel proovida ja teilegi soovitada.

PHOTO: VIRGE VIERTEK

Koos kevadise suurpuhastusega tuleks üle vaadata ka oma meigikott ja sellesse veidi värskust süstida. Kas olete kuulnud sellisest Lõuna-Koera kosmeetikabrändist nagu It's Skin? Lisaks seerumitele jm igapäevasele nahahoolduskraamile on nende tootevalikus nüüd ka meigitooted! Mulle jäi eriti silma punetust korrigeeriv roheka varjundiga meigialuskreem - miski, mida minu armas-kallis rosaatseaga nahk kindlasti hinnata oskaks.

Tamaris ei valmista kunagi pettumust ja ka nende SS17 kollektsioonist leidsin omajagu lemmikuid. Sel korral said esikoha need hõbedased iludused! Kujutan juba ette, kuidas need suvel päikesega võidu sillerdaksid.

Lillemustrid ja kevad, enam klišeemaks ei saa minna, aga hei - milleks muuta midagi, mis ilmselgelt töötab? Marks & Spenceri stangel jagus lilli enam kui põllujagu ja minu südame võitis pildi keskelt piiluv sinine lillemustriga bomberjakk!

Sel korral oli Polhemis väljas ka Hansaplant ja ütlen ausalt, et ma ei olnud varasemalt nende valiku ja tegemistega väga kursis, nüüd aga plaanin varsti sammud sinna seada, sest esiteks on neil imeilus valik väga ehtsa väljanägemisega kunsttaimi (mu ema ei saa ju ometi igavesti salaja mu toataimede elu päästmas käia, on aeg endale tunnistada, et minu puhul...  fake is the way to go... :D) ja imeilusat Riverdale serviisi. See sinine komplekt tuletab mulle meelde päikeselist puhkust või ilusat suvepäeva suvilas.

Ja viimaks - varsti on valentinipäev, nii et hoidke huuled pehmetena! Minu suure-suure lemmiku MÁDARA valikus on nüüd kaks uut huulepalsamit, ploom ja kanep. Viimane oleks suurepärane kingitus mehele, eriti minu omale, kes sageli huulepalsamit laenata tahab ja siis alati mingi vaarika-maasika-vanilje-meemaiusega leppima peab, kuid kindlasti midagi mõnusamat ja neutraalsemat eelistaks. :)

Selleks korraks kõik! Aitäh mu pisikesele pojanööbile, et ta terve aja rahulikult magas ja mul selle postituse teieni tuua võimaldas! :)
© Anna Elisabeth 2016. Powered by Blogger.