OUTFIT: LINDEX

Pole mingi saladus, et rasedus ja sünnitus muudavad naise keha. Ehkki sotsiaalmeedias võib näha naisi ja lavadel kuulsusi, kellel justkui tekkis ja kadus kõht üleöö, ülejäänud figuuri mõjutamata, siis tegelikkuses on lood teised ja vähemalt enamikel naistel päris nii ei lähe. Ma ei teadnud, ega osanud aimatagi KUI suur koormus lapsesaamine kehale on ja ma ei pea silmas vaid neid üheksat kuud tema kandmist ja kõike seda, mis toimub sünnitustoas ja hiljem taastudes. Koormus kehale jätkub... ja jätkub ja oleksin-nagu-rongi-alla-jäänud tunne kestab mul siiani. Tahtsin ausalt panna kirja n-ö enda kehaloo, võtke seda, kuidas soovite. See pole kellegi hirmutamiseks, vaid pigem näitamiseks, et kõik on normaalne, me kõik (või nagu öeldud, enamus meist) elavad seda läbi.

KAAL

Minu raseduse algkaal oli 56 kg ja järgneva 9 kuu jooksul sain ma pidevalt kommentaare "kus su kõht on?" ja "mina küll siis enam jalg üle põlve istuda ei saanud". Mu kõht oli tõesti pigem pisemapoolne ja seda ka üsna lõpus. Veel kuu enne tähtaega istusin ma moenädalal mugavalt jalg üle põlve ja "ei, ma olen päriselt ka üheksandat kuud rase" oli miski, mida pidin enam kui korra ütlema. Seetõttu kujutlesin, et äkki tõmbub mu kõht ka superkiiresti tagasi. Sünnitama läksin ma kaaluga 69 kg, nii et kokku tuli rasedusega kilosid juurde 13. Neist mõni on mul veel praegugi alles, aga enesetunne ja peegelpilt on sellised, nagu alles oleks veel enamus. Uskusin seda müüti, et imetamise abil saab kaalus ruttu alla, kuid minu puhul see ei kehtinud. "No see on sul rindades, sa imetad," lohutab mõni, aga no.. ei. Mina näen neid uusi kilosid oma näos, käsivartes, reites ja tagumikus... ja loomulikult kõhul. Kavala riietusega saab igasuguseid trikke teha, aga fakt on see, et ehkki mu kõht tõmbuski üsna kobedalt tagasi, on see nüüd seisus, kus ei aita miski muu kui trenn. Ja just trenn on see, mida ma lihtsalt ei jaksa ega viitsi kohe üldse teha... sest mu keha valutab kogu aeg üleni. Valutaks vähem kui trenni teeksin, raudselt. Aga iga 2-3 tunni järel sööva ja põhimõtteliselt ainult õues jalutuskäigu ajal magava rinnalapse kõrvalt on trenni tegemine... raskendatud. Oleks tahtejõudu, leiaks vabanduste asemel ka võimalusi, aga siiamaani on mu "trenniks" igapäevased jalutuskäigud vankriga. Ja loomulikult selle aina kosuva lapse tassimine. Käed lähevad juba musklisse, kõik muu lotendab. Sexy.


LIHASED

Kui ma saaksin anda ühe soovituse last planeerivatele või juba rasedatele naistele, siis see oleks: treenige oma selga! Koormus, mida selg peab taluma hakkama on mee-le-tu! Minul olid raseduse ajal alaseljavalud, sünnitades jäi jõust puudu ja pärast seda selle aina kosuva beebi 24/7 hoidmine, tassimine, igas asendis imetamine... Lisaks sellele pole mu majas lifti, nii et tassin iga päev ka vankrit koos beebiga üles-alla (elan kolmandal korrusel). Ja kannan teda kõhukotis kui koeraga õues on vaja käia. Mu vaene, armas-kallis selg. Lohutan teda vahel kuumas vannis, painutan ja sirutan aga unistan peamiselt sellest, et mul oleks aega lapse kõrvalt joogas käia ja oma lihased korda saada. Ja ühest korralikust massaažist unistan samuti. Ka põlved annavad endast pikkade jalutuskäikude ja raske poisipõnni tassimise tõttu pidevalt märku ja selline küüraka vanainimese tunne tuleb peale. 
Mu number üks soovitus oleks hakata varakult magneesiumi tarbima. Raseduse ajal päästis see mind hommikustest jalakrampidest ja leevendas sümfüüsivalu, praegugi on sellest lihaspingete leevendamisel abi, seni kuni ma seda võtta ei unusta.

JA VEEL?

Alumine korrus. Puudutan ma ka seda teemat? Paistab nii, aga püüan seda teha... delikaatselt. :D Sest ütlen ausalt, minu jaoks oli see üks suurimaid teadmatusi ja hirmupunkte. Sel teemal ei taheta väga rääkida ja Perekooli voldikud pole päris see... Mind huvitas, mis päriselt juhtub. Esiteks on seda raske öelda, sest see, mis juhtub ja milline taastumine, sõltub tugevalt sünnitusest. Mõni pääseb õmblusteta, teine "ilupistetega". Minule tehti lahklihalõige (milline mõnus sõna), pärast mida mind lapiti ligi tund aega kokku. Visuaalselt on kõik endine, aga tunne on selline.... olen nüüd väga otsekohene, aga tunne on selline nagu oleks kõik kitsamaks kokku õmmeldud. :D


Ja kui veel mõelda, kuidas keha on vatti saanud, siis näiteks mu kintsud on kaetud kõikvõimalikes vikerkaaretoonides sinikatega (vankri tassimine), juustes on üks pidev rasta (nii palju kui neid alles on, sest mu lapsele meeldib mul juukseid peast välja sikutada :D)... ja kuna pean olema pidevalt valmis rinda andma, ei saa ma kanda umbes poolt oma garderoobist. Varsti saabub imetamise lõpp, aga hetkel on see minu jaoks veel valus teema. Ma ei tea, kust pihta hakata. Aga sisetunne ütleb, et just siis saan ma iseenda ja oma keha rohkem tagasi. Hetkel tunnen end nagu vana ja küürus lehm. Pole midagi parata. Rasedus on õnnistus ja laps on seda mitmekordselt, aga ma olen ka siiski inimene. See postitus pole kindlasti kirjutatud vingumisena, sest iga sinikas ja valu on seda väärt. Pigem tahtsin panna kirja... veidi fakte millest millegi pärast üldse rääkida ei taheta. Emad tunnevad end justkui süüdi kui julgevad mainida, et rasedus ja lapse kasvatamine on ka midagi muud peale suurte õnnepisarate. Vahel on need pisarad ikkagi ka soolased. Ja see on täiesti okei!

Kuidas teie kehadel pärast lapsesaamist läks?

32 comments

  1. Uhh, ka mulle tehti 2a tagasi lahklihalõige. Peale esmast paranemist oli asi okei, kuid ca 1a peale sünnitust hakkas see nö armikoht tunda andma. Mu arst nimetas seda normaalseks. See tunda andmine ei ole seotud ainult voodis toimuvaga vaid ka raskete asjade kandmisega või ebaharilikuma füüsilise aktiivsusega. Samuti on selle armi ümbrus üldse tundetu ja teatud maalt ei veni kuidagi. Enne sünnitust kordasin veel mehele, et tulgu mis tuleb, aga lahklihalõiget ma ei taha. Justkui kiuste kutsusin endale selle nuhtluse kaela. Trenni ei ole samuti siiani jõudnud, kuigi võiks. Hellitan lootust, et kui sügisest põnn lasteaiateed alustab, saan veidi isiklikuaega ning spordiklubi väisata. Siiani oleme aga kohalikul terviserajal vankriga kiiremaid tiire teinud. Teatud maani hoidis see vormis, aga nüüd on toitumine, liikumine ja rutiini loksunud. Varem olid ka käed musklis, sest tassin lapse ja poekotid viiendale, kuid hoolimata lapse kasvavast raskusest, on ka lihaseline välimus kätelt ära kadunud - lihtsalt harjunud olukorraga. Igaljuhul jõudu :)

    ReplyDelete
  2. Küsimus, mida küsin endalt iga päev.
    Mulle tehti erakorraline keiser ning lisaks keisriarmile on terve mu kõht, kintsud, tagumik ja ka rinnad venitusarme täis. Ma võtsin rasedusega 26kg juurde ja pakun huupi, et ehk 10 on alla läinud, aga kindlalt ei oska öelda.
    Täiesti nõustun seljateemal. Lisaks seljale teeb mulle haiget ka mu kael, kuna imestan enamus ajast sundasendis, siis on see pingeid täis. Selg on miski, mida juba raseduse ajal treenida ja mõelda ja uurida nippe, kuidas seda kõige rohkem säästa.
    Lohutavad mind kõige enam mu ema sõnad: küll läheb varsti kergemaks kõik . Ta on seda kõike läbi teinud kolm korda. Kui tema suutis suudan mina ka :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oijaa, kaelapinged unustasin mainida, aga need on mul samuti platsis. Ja õlad. :D Ning loomulikult läheb kergemaks ja õnneks on lapsed seda kõike kümnekordselt väärt. :)

      Delete
  3. Peale esimest sünnitust oli algkaalus tagasi kaks kuud peale sünnitust, imetasin 7k aga alumine korrus taastus peaaegu aasta.. peale paari aastat tundus ok juba. Kehaga olin rahul. Peale teist sünnitust olin algkaalus tagasi 10-11k peale sünnitust, alumine korrus taastus paari nädalaga ja keha on endiselt.. vale. Õnneks riided petavad ära. :) ma muidugi veel imetan last, kohe saab 1a4k juba, ei oska lõpetada kuigi rinnad ammu on märku andnud, et lõpetaksin..

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma mõtlen sama, imetamise lõpetamine tundub nii keeruline ettevõtmine. Füüsiliselt niikuinii, aga eelkõige vaimselt.

      Delete
    2. Ah see on nii raske.. niiii raske. aga süda tuleb kõvaks teha mul ja hakata vaikselt sellega tegelema.
      See saab raske olema. Kusjuures talle saab see alguses raske olema, ta on täielik tissisõltlane päeval 🙈

      Delete
  4. Mina sain enda keha tagasi peale imetamise lõppu, imetasin u 1,4 aastat. Lohutuseks võin sulle öelda, et sain tagasi palju ilusama ja kergema keha, kui enne rasedust oli. Praegu olen teise lapsega kodune, laps 5 kuune ja täpselt sama tunne oma keha suhtes nagu kirjeldad. Aga nüüd tean, et selle pärast ei ole vaja praegu põdeda, küll kõik korda saab.

    ReplyDelete
  5. Võta endale lihtsalt aega, et oma tervis korda saada, Sa pead seda tegema!
    Samuti, oli mul ainuke sport jalutamine, ei jaksanud trenni teha. Vahel mõne harjutuse suutsin teha, aga kuna seljavalu piinas, ei tahtnud midagi teha. Minu alaselja valud hakkasid umbes siis, kui laps oli 4-5-kuune, arvan, et umbes kaks kuud ma kannatasin neid valusid, kuid siis tundsin, et nüüd on KÕIK. Aitas ujumine (kord nädalas), massaaz (kord nädalas) ning jooga (ka kord nädalas), sain korda umbes kuu ajaga, kuid jätkasin ikka. Kui emal on halb, on ka lapsel halb. Loomulikult oli kehv lapse kõrvalt ära käia ja VEEL KOLM KORDA NÄDALAS,eksju. Aga enda tervis on väga tähtis.
    Kõik emad on supertublid! Enda heaolu on aga kõige tähtsam.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Väga tubli, et endale selle aja võtsid, mina vist... ikka ei suudaks. Ma ei tea, olen nii klammerdunud ise ka. Õudne. :D Aga aitäh!!

      Delete
  6. Esimesest rasedusest jäi kehale +10kg. Kuigi jälgisin, mida sõin, olin raseduse lõpuni väga aktiivne. Lapse sünidedes mitu korda päevas jalutuskäigud. Lapse aastaseks saades sain joogas korra nädalas käia ning läksin saviringi. Savi sai kogu minu tunnete virrvarri endasse, see oli nii rahustav. Kusjuures ma ei olnud varem saviga kokku puutunud ja ei tea, kust mul tekkis sisemine tunne/vajadus saviringi järele. Praegu (esimene laps 5.a) ei tõmba üldse savi poolegi.
    Kaal hakkas langema esmakordselt, kui jäin teise lapse ootele. Sain alles jäänud 10st kilost 6,4st vahepeal lahti. Teine laps on kohe 3.a saamas ja nüüdseks ülekaalu 15 kg. Kuidagi ei saa enam lahti. Lisaks sinu poolt kirjeldatule, oli teise lapse esimene eluaasta tema tõsise refluxi tõttu päris hull, laps kosus kuus heal juhul 200-300 g, kogu söök tuli otsejoones välja, makku jõudis imeväike kogus. Igasugu uuringutel ha puuringutel käisime. Lapse aastaseks saades oli vaim nii kurnatud, et enda üleliigsetest kilodest ei jaksanud unistadagi. SJD jõudis ka kiirrongiga kohale. Siiani vaatan kadedusega neid tahtejõulisi naisi, kes jaksavad trennitada.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oo, päris huvitav see saviteema. Usun ise ka sellesse, et peab olema võimalik oma tunded kuhugi valada (või nagu sinu puhul: voolida), neid ei tohiks ainult endas hoida. Tahaksin ise aktiivsemalt päevikut pidada, aga üllatus-üllatus, selleks ei ole aega. :D
      Väga karm tundub see refluxi teema, olen selle kohta varasemaltki kuulnud. Oled väga tugev ja aitäh, et oma mõtteid jagasid!

      Delete
  7. Ma pole ema ehk olen antud teemast oi-kui-kauge kuid tahan lihtsalt öelda, et olen Sinu blogi lugenud nüüd.. aastaid (ja tunnen end järsku vanemana kui varem) ning sama kaua olen Sinu sihikindlust, stiili ja ausust ka imetlenud ja teen seda nüüd veel enam. Aitäh, et kirjutad nii, nagu elu päriselt on! See teeb Sind ilusaks nii seest kui väljast.

    ReplyDelete
  8. Võiksin terve raamatu vastu kirjutada. Juba raseduse aeg tundus mulle, et see "imeline 9 kuud" on justkui maalitud ja tegelikus on midagi hoopis muud. Enamikel. Sama on sünnitusega, beebi kasvatamisega. Ma ei ole kordagi end tagasi hoidnud, kui keegi küsib stiilis, et noh, kuidas on? Ma lihtsalt tunnen, et ma pean olema otsekohene ja ütlema, et see on ebareaalne, mida naised kõik üle elavad. Et jääda mõistuse juurde, peab olema väga tugev nii füüsilielt kui ka vaimselt.
    Ja kui keegi küsis, et kas laps saab veel rinda, siis ma salanud kunagi öelda, et lõpetasin selle ISE poisi seitsmendal elukuul, see oligi nii planeeritud ja sobis mõlemale osapoolele. Mingis mõttes tegin oma elu pisut keerulisemaks, ja süda valutas, aga ma sain end jälle inimesena tunda.
    Peale seda hakkas keha uuesti muutuma. Minu loomulikust D-rinnakorvist sai üks õnnetu B. See oli minu jaoks üllatus. Olin arvestanud rinnakuju muutusega, mitte, et mu korv muutub kaks korda väiksemaks.
    Kaal hakkas alguses peale imetamise lõppu tõusma, kuna minu toitumine jäi samaks. Muutsin seda pisut ja nüüd kus laps on saanud aastaseks, olen saanud hakata natukene trennis käima. Mul on isegi mingisugune kõhulihase alge, mida mul mitte kunagi varem olnud pole - vot seda ma ei uskunud, et selle voldi alt selline asi kunagi välja tuleb! Nii et, see siiski on võimalik. Natukene kannatust vaid �� kõik loksub paika.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nõus! Pead mulle siis nippe-nõuandeid jagama selle imetamise lõpetamise osas, hetkel ma ei kujuta ettegi, kuidas üldse algust teha.
      Mis rindadesse puutub, siis kui sinu D-st sai õnnetu B, siis mis minu B-st saab? Enne A-d ei ole ju midagi? :D:D
      Ja palju õnne kõhulihaste puhul! :D

      Delete
  9. Mina sain mõlema rasedusega algkaalu tagasi ca 6kuuga, aga samamoodi nagu enne lapsi ei ole päris miski. Puusad on laiemad, kui varem ja hästi istuvate pükste leidmine võimatu missioon. Ka kõht on teistmoodi, kui varem. Kuigi olen trenni tehes (samuti ei meeldi teha, aga peeglisse vaatamine sunnib tegema) saanud kõhu trimmi, siis pärast igat sööki olen jälle 5 kuud rase. Mõlemad rasedused tõid mulle kaasa juuste välja langemise, mis oli minu jaoks ehk kõige hirmsam kogemus, oimukohad olid täiesti kiilad. Kui naiselik. Teine asi, mis mõlema rasedusega mu elu "rikkunud" on, on akne mis algas koheselt peale imetamise lõppu. Keha on vist hormonaalselt nii sassis, et ei tea kuidas taastuda. Esimese rasedusega läks ca 5-6kuud, et nahk korda saada, teisega lõpetasin imetamise 2 kuud tagasi ja akne on uhkelt platsis.
    Esimese lapsega ootasin ka imetamise lõppu ja eeldasin, et nii saan lõpuks "enda tagasi". Ei olnud nii lihtne, kulus ikka kõvasti aega.

    ReplyDelete
  10. Mul kodus kasvamas kolm põnni, kes kõik tulid väikeste vahedega (nov 2013, juuli 2015 ja jaanuar 2017). Keha on kõvasti vatti saanud, hetkel alaselg kõige nõrgem koht. Kuna noorim saab alles 4 kuuseks, siis trennist hetkel veel ainult mõtlen - lastega tegelemine on trenni asendusaineks (laste tassimine, tõstmine, hüpitamine + vankri vedamine korruste vahel). Trenniga alustamine peab olema leebem ja tuleb võtta rahulikult (nt kõhulihaste tegemisel ei tohiks alustada kohe istessetõusudega jne). Liiga kiiresti trenniga alustamine ning liiga raskete harjutustega tehakse endale pigem kahju kui kasu - organism on niigi raseduse ja sünnitusega tohutu koormuse saanud. Sellel ajal parim trenn emale on lapsega võimlemas käimine - mõlemad saavad end tühjaks rahmeldada :) ja boonuseks on kodust välja saamine ning teistega suhtlemine. Ise olen pärast lapsega võimlemist päris tihti täiesti läbi ning nahk märg - pole eraldi trenni vajagi :)
    Riietuse valimise kõige tähtsam kriteerium viimased pea 4 aastat on see kui lihtne on last toita :D . Kurbusega vahest vaatan mõnda kleiti või särki kapis rippumas, kuid kanda ei saa kui rinnalaps kaasas - seltskonnas/avalikus kohas kleiti päris ülepea endal ei tõmba :D . Raseduse eelsed riided on pigem motivatsiooniks alles :D kui enne kolmandat rasedust sain vanad teksased kenasti jalga, siis rõõm oli piiritu :D .
    Aeg ajal üritan endale ikka meelde tuletada, et tuleb olla enda vastu ikka leebem ning antud hetke nautida. Selliste nö tühiste asjade pärast ei tasu endale lisa stressi ning pingeid tekitada.

    ReplyDelete
  11. Ma võtsin rasedusega juurde täpselt 10 kilo ja umbes nädal pärast sünnitust olid kõik kilod läinud. Aga ma ei osanud oodata, et kõht selliseks pehmeks jääb. Laps sündis veebruaris ning aprillis, kui ilmad ilusamaks läksid hakkasin jooksmas käima. Mees vaatas seni last. Ja kui meest polnud kodus, siis tegin youtube'i videote järgi trenni see aeg, kui laps magas. Mul õnneks seljavalusid polnud, aga randmed olid jubevalusad lapse tassimisest..talle meeldis olla sellises asendis, et põhimõtteliselt istus mu randmetel ja vaatas ringi. Jube raske! Aga õnneks mul vist vedas selles suhtes, et kuigi laps sai rinda iga 2-3 tunni tagant ning imetasin kuni ta sai aastaseks, siis ma ei tundnud end kordagi väsinult. Vastupidi..tööl käies olin rohkme väsinud, beebiga kodus olemine oli tõeline puhkus! Ja näiteks jooksmas käimine oli minu jaoks tegelikult selline "minu aeg", mil sain oma mõtteid mõelda :D Nüüd on laps 1a ja 3kuune ning kõik on endiselt mõnus. Olen ikka kodune :) Allpool mul mingeid muutuseid vist polnud.. paar iluõmblust tehti vaid.
    Jaksu sulle!

    ReplyDelete
  12. Minu rasedus kulges ilma seljavaludeta. Ise olen mõelnud, et eks yogafunc trennis käimine aitas sellele kaasa. Sünnitus lõppes erakorralise keisriga ning ainus haav ja arm, millega tegelema pidi/peab on alakõhul. Ehk siis need allkorruse probleemid on mulle teadmata ning tundmata.
    Vot aga see, mis nüüd kehaga toimub on küll arusaamatu -
    * 17st juurde lisandunud kilost on alles 7-8 ning tundub, et nad ei kavatsegi kuhugi kaduda;
    * imetamisest on rinnanibud valusad ning rinnad ise valutavad enamuse ajast;
    * kõndimine on vaevaline, sest kõik luud-kondid valutavad;
    * puusaliigesed tulitavad;
    * rasedusega välja veninud kõhupunu ripub üle keisriarmi ning kuuldu kohaselt lamedast kõhust võin vaid unistada, väidetavalt läbi lõigatud lihaseid saab veidi tagasi treenida, aga mitte sellisel kujul nagu nad kunagi olid.
    Võiks ju ka unistada, et imetamise ja kõndimisega kaovad lisakilod ning pideva lapsel diagnoositud silent refluxi hirmus stress teeb oma töö - aga oh ei.
    Lõppkokkuvõttes kurta on patt, sest mu kallis "väike päike" igas päevas korvab kõik eelmainitu.

    ReplyDelete
  13. Olen Sinu blogi ja postituste juures alati hinnanud Sinu mõnusalt jooksvat käekirja ning julgust ja ausust kirjutada asjadest nii nagu nad seda on. Ka kõige tundlikumad teemad lahendad üheltpoolt diskreetselt, teiseltpoolt nii vahetult ja samastatavana. Ma ei ole ise ema, aga naudin tohutult Sinu Momday postitusi ja kujutan ette, kui paljudele need postitused reaalsuses ka abiks, toeks või lohutuseks on. Respekt ja sügav kummardus Sulle, Anna! Sa oled imeilus, nii seest kui väljast!

    ReplyDelete
  14. Mind shokeeris last saades enim see, mis imetuse lõppedes rindadest sai - ma olin arvestanud, et keha ei ole peale lapse saamist tütarlapse oma, vaid naise, aga et rindadega nii läks, sellega leppimine võttis ikka aega. Teise lapsega võtsin juurde 25 kg, kui peale sünnitust kaal seisma jäi, siis aitas mindki ujumine - jätsin ujulasse 15kg ja loomulikut korralik toitumine (mulle sobib 6 toidukorda päevas - 3 suuremat ja 3 snäkki vahele) sinna juurde. Praegu kaalun vähem kui keskkooli ajal ja olen väga rahul...jah ma ei saa kõike piiramatult süüa ja pean ikka vaeva nägema, endiselt olen suur magusasõber, aga olen rahul ning olen leppinud ka rindade väljanägemisega. Lapsed on andnud meelerahu ja muutnud mind kindlasti naiselikumaks. Jah, ma olen ema, aga eelkõige ikkagi naine! Imetamisest - lõpetaisin esimese lapsega imetamise poole aastaselt - laps sõi ainult pikali olles ja ma lihtsalt ei jaksanud enam pikutada :D.

    ReplyDelete
  15. Appi. Ma kirjutasin nii pika kommentaari ja kustus ära! Bleh! Võtan seda siis märgina, et peaks lühem ja konkreetsem olema.

    Seljavalude ja kaela kanguse puhul aitas mul ilma padjata magamine. Perearst soovitas (ütles, et kõik on kaelas kinni, et alguses prooviks paar nädalat ilma padjata ja siis vajadusel võtaks anatoomilise padja kasutusele) ja keha tänab selle otsuse eest.
    Trenni tegemisega alustasin tahtejõu pealt kui lapse unerütmid muutusid mulle soodsas suunas ja õnnestus esimene uinak hommikuti kodus teha. Karglesin teleka ees Kayla BBG järgi ��. Terve ülejäänud päev sai kick starti, tuju oli hea ja üks suur asi to do listist maha kriipsutatud. Selg ka tänas.
    Jõudu ja palju tänu niivõrd siiraste postituste eest, väga hea on lugeda!

    ReplyDelete
  16. Yay! 🤗 Nii tore, et sa räägid asjadest ausalt, ma oleks enne rasedust soovinud, et keegi oleks mulle rohkem rääkinud sünnitusest taastumisest ja kogu olukorrast allkorrusel. Üheksa kuud tagasi sünnitasin ja alles praegu hakkan tundma, et see taastub. Ja vaimselt ma polnud selleks üldse valmis, et see kõik on selline nagu on. Nii, et ma oma lasteta sõbrannadele koguaeg räägin, et sünnitus oli tehtav aga olge taastumiseks valmis ja allkorruse šokiks valmis :D
    Mis imetamisse ja kehasse puutub, siis hetkel kaalun neli kg vähem kui enne rasedaks jäämist. Rinnad, peps, jalad.. on kõik väiksemad aga olgugi, et kaalun vähem, on ikka kuidagi pehmemad ka kui enne. Imetamine on mõjutanud oluliselt mu keha. Ja see lähedus, mida see mulle ja pojale pakub, ma ei kujuta ette kuidas sellest lahti lasta. Plaanisin aastaseni imetada, aga praegu tundub nii hirmus see mõte, et juba kolme kuu pärast saab läbi. Nii beebi enda suhtes, vaimselt kui ka füüsiliselt. Kuidas saab selleks valmis olla, ma ei kujuta ette ka. Kutt võiks ise võõranduda :D

    ReplyDelete
  17. Minul läks sünnitus kergelt ja õmblusi oli ka minimaalselt. Taastusin kiiresti ning sünnitusjärgselt kontrollis käies ütles naistearst, et poleks nagu sünnitanudki. Aga...lahklihaõmbluse arm annab tunda ja kisub ebameeldivalt. Tõesti on kõik kuidagi "kitsam" ja seda mitte heas mõttes.
    Mis puudutab kaalu, siis võtsin rasedusega juurde 10 kg ja praeguseks kaalun 5kg vähem kui rasedaks jäädes. Siin on taaskord suur AGA...keha on kuidagi pehme, tagumikku pole. Hetkel veel imetan, aga mis siis veel rindadest pärast järel on?! Et siis mündil alati kaks poolt. :/
    Trenn on kauge unistus, ega ilmselt ei viitsiks ka kui aega leiaks. Haruldasel vabal minutil tahaks lihtsalt korraks olla. :) Mul tütreke alles viiekuune ja olengi 24/7 tema päralt. Isegi unenägudes olen tema päralt. :D
    Ahjaa, juuste väljalangemine. On see mul praeguseks kuu aega kestnud ja täitsa üllatav kohe, mis kogustes karvu ma endast maha jätan. Kõige tüütum selle juures ongi see, et terve elamine minu karvu täis, sh lapse pihud ja kaelavoldike.

    ReplyDelete
  18. Aitäh, et sa seda kõike kirja paned. Mina veel ema ei ole ega ka plaani ( vähemalt lähitulevikus mitte) aga nii huvitav on lugeda ja millegipärast tunnen ikka, et mõistan mis räägid ja kujutan natuke ette. Ju siis kirjutad nii hästi, et paneb kujutlema. :)

    ReplyDelete
  19. Põnev on beebilugusid ja sinu mõtteid lugeda. Mulle meeldib, et oled aus ja kirjutad nii nagu asi on! Momday postitused võiksid olla ka kategooria järgi leitavad :(
    Jõudu, jaksu ja palju rõõmu!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh! Leiad need kategooria BABY alt. :)

      Delete
  20. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
  21. Hei!
    Mina sain poja natuke vähem kui kaks kuud tagasi, kaaluteema jätaks hetkel kõrvale, aga see lahklihalõige - julgen arvata, et Eestis tehakse seda liialt kergekäeliselt. Meil (elan Norras) räägiti perekooli loengus, et seda ei tohiks üldse teha, võrdluseks toodi, et ka riie rebeneb sealt kergemini, kus juba lõige ees. Äärmisel vajadusel tehakse siin siiski lõige küljele. Mina sellest pääsesin ja vaatamata seliliasendis sünnitamisele sain vaid paar pistet. Võibolla aitas 3x päevas nõmmlivatee rüüpamine :D

    ReplyDelete
  22. Esimese rasedusega võtsin juurde 15kg ja kui esimesed 10kg kadusid pärast sünnitust päris kiiresti, siis viimased 5kg kadusid alles siis, kui laps sai 1,5aastaseks ja ma töö(stressi) juurde naasesin. Kilod küll läksid, aga keha oli palju lödim kui varem. Teise rasedusega kogunes 13 lisakilo, mis nüüdseks (5kuud pärast sünnitust) küll kadunud, aga no see keha... See ei kannata kriitikat. Ka võhma on palju vähemaks jäänud, kuigi võiks arvata, et iga päev neljandale korrusele aina kosuva lapsega ronimine võiks seda kasvatada. Praegu tundub, et see ronimine on ainult mu reiele, nagu ka sulle, hulgaliselt sinikaid tekitanud ja kasvatanud soovi paar korrust alla poole kolida.

    Ma pole kunagi suur trenni-hunt olnud ja ka nüüd ei suuda ma kuidagi endas seda tahtejõudu leida, et regulaarselt trennis käia, kuigi peegli-mina seda karjudes nõuab. Hommikul enne kukke ja koitu pole mõeldav (olen viimase minutini magaja), päeval pole oma pisikest 5kuust kuhugi jätta ja õhtul, kui mees ja vanem laps koju tulevad, tahaks ju nendega ka koos olla. Ehk siis loll on see, kes vabandust ei leia… Olen enda jaoks praegu seadnud piiri, et katsun küll oma toitumist jälgida ja võimalusel ka trenni teha, aga ei piitsuta end enne, kui tööle tagasi lähen.

    Esimene sünnitus oli väga raske ja tehti ka lõige (mis arsti sõnade järgi oli "sügavam" kui tavaliselt, mida iganes see siis tähendab). Tunne oli nagu teerull oleks üle käinud ja taastumine võttis ikka tükk aega – jalutuskäigule, mis oli pikem kui tänavanurgani ja tagasi, sain alles teise kuu keskel, istumine oli vaevaline teise kuu lõpuni ja kui aus olla, siis kartsin isegi vetsus käia päris kaua, sest mul oli hirm, et kohe rebeneb...
    Minu õnneks oli teine sünnitus PALJU lihtsam. Vähemalt füüsiliselt – ei lõigatud ja isegi väikseid rebendeid polnud. Tundsin end inimesena juba teisel päeval.

    Väga tore, et sa nii ausalt kirjutad! Lapsed on loomulikult meie elu päiksekiired, aga see ei tähenda, et see kõik alati meelakkumine on. Jõudu ja jaksu!

    ReplyDelete

© Anna Elisabeth 2016. Powered by Blogger.