Social

(a late) MOMDAY: küsimused & vastused

Tuesday, April 18, 2017


Mu esmaspäevane emapostitus ilmub seekord teisipäeval, sest nii irooniline kui see ka poleks, ei olnud mul võimalik kirjutada elust beebiga just sel samal põhjusel, et mu elus on beebi. Ta vajas mind eile rohkem ning ta on ja jääb mu kõige esmaseks prioriteediks. Mul ei ole seekord üht konkreetset teemat (ja teie ettepanekud-küsimused on jätkuvalt oodatud), seega mõtlesin vastata mõningatele küsimustele... Palusin teil neid endale saata juba ammu ja kuidagi jäid need unarusse. Lisasin ka omaltpoolt mõned ise juurde (mitte haledas esitan-endale-ise-küsimusi võtmes, vaid teemadel, mis mind ennast huvitaks kui kellegi sarnaseid postitusi loeksin).

Miks sa ei näita oma lapse nägu ja nime?

Selles osas on mul lihtne põhimõte, et seni kuni ta ise ei saa otsustada, kas tahab maailmale ka internetis vastu vaadata, ei tee ma seda otsust ka tema eest. Mis puutub nimesse, siis see ei ole saladus, kuid ma ei näe põhjust seda ka otseselt igal pool avalikustada, nii nagu ei kipu ma ka oma abikaasa nime siia kirja panema. Eraelu jäägu eraeluks. Kui ma veel rase olin, ütlesid teised väikelaste emad, et hakkan niikuinii poja pilte üles riputama, sest tahan kogu maailmaga jagada kui armas ta on. Ja mu ema ütleb, et lausa patt on nii armsat last mitte näidata. Aga seni pole mul hetkeks ka sügelenud soovi ta näolapiga uhkustada ja arvan, et see jätkub samas vaimus. 

Mis on olnud esimeste kuude suurimad väljakutsed?

Teadmatus. Esimest korda emaks saamine on nagu pea ees tundmatus kohas vette hüppamine. Sa võid lugeda raamatuid ja kuulata teiste kogemustest, aga sellest ei piisa. Sa lihtsalt ei tea, enne kui sa selles olukorras pole. Ütleks, et minu suurim väljakutse senise nelja ja poole kuu jooksul on olnud eneseusu puudumine. Ma tean, et olen hea ema, aga ma tunnen kogu aeg, et ma võiksin olla parem. Jalutada kauem, vannitada sagemini, õpetada teda rohkem... Ma ei oska lihtsalt maha rahuneda ja nautida, mis siis, et mul on väga nutikas, puhas, asjalik ja 99% ajast suurepärases tujus laps. See endale asjatu lati seadmine on olnud õudne ja mõttetu. No ja loomulikult ma-ga-ma-tus. Ma magasin viimati rohkem kui 4 tundi järjest umbes viis kuud tagasi ning siiani ärkan öösel iga 2-3 tunni järel, et imetada. Ma olen kogu aeg nii väsinud. Ma tahaks kogu aeg anda ta abikaasale sülle ja öelda, et ma lähen magan nüüd... aga ma ei saa. Osalt, sest ma imetan. Teisalt... ei raatsi ka. Kolmas väljakutse on olnud enda kehaga leppimine. Mul oli trimmis ja lame kõht, mis on nüüd üks tubli pehme sepikuke... üliväga ma seda ei põlga, sest see andis mulle mu imelise poja, aga ülemäära uhke ka ei ole. Üleüldse olen jäänud lodevamaks ja 10-kilomeetrised jalutuskäigud ei ole piisavaks trimmijaks. Ainus, mis kasvab, on muskel, sest tassin aina oma hetkel 7,5-kilost sangpommi ja tema vankrit. Rääkimata siis sellest, et mu selg valutab kogu aeg ja üleni, ma ei saa kanda poolt oma garderoobi, sest iga hetk on äkki tarvis rinda anda ning alumine korrus taastub oma traumast ka siiani. :D

Millised hetked lapsega teevad sind kõige õnnelikumaks?

Kust alustada? Ma vaatan teda kogu aeg ja mõtlen, et mida ma küll varem õnneks sain pidada, kuid tõepoolest... Armastan seda pidevalt korrata, aga ta õpetab mind elama. Temaga koos avastan ma kõike uuesti ja täiesti imeline on vaadata, kuidas üks eluke kasvab ja kogeb. See, mis pilguga ta vaatab uusi asju, kuulatab uusi helisid, haarab oma pisikete töntsakate näppusega uute esemete ja tekstuuride järele... See annab kogu elule uue mõtte ja viib su kõigest pealiskaudsest tagasi kõige lihtsama ja loomulikuma elu tuumani. Ja igapäevahetkedest... See, kuidas ta hommikul naeratab kui näeb, et on oma lalinaga minu ka äratanud. See, kuidas ta vannis meelega jalgade ja kätega võimalikult palju vett laiali pritsib. Kuidas ta mind "kallistab" kui ma ta sülle võtan: haarab kahe käega kuklast ja sikutab, samal ajal püüab terve mu lõua enda hambutusse suhu mahutada. See, kuidas ta meie koera Freddie üle naerab ja kuidas ta teeb oma "usinat" nägu: ajab suu torru ja kulmu kortsu ja on hirmus usin! :D Ma võiksin neid asju loetlema jäädagi. 

Kuidas on lapsesaamine muutnud Sinu ja Su abikaasa suhet?

Lühidalt: meil on teineteise jaoks üsna olematult aega, aga hindan seda aega kõrgelt. See kahekesi aeg tuleb tagasi, praegu on päevad sellised, et kui ta koju jõuab, on peagi juba lapsel uneaeg ja tegelen temaga. Kui laps lõpuks uinub, pean ruttu enda asjadega tegelema (näiteks selle postituse trükkimisega siin :D) ja olen lõpuks nii väsinud, et jään ka magama. Vaatame vahel koos sarju, teeme nädalavahetustel koos pikki jalutuskäike jne, nii et päris ära me teineteist unustanud pole, aga hetkel on olukord üsna selline ja tõenäoliselt on nii enamikel väikeste beebidega paaridel. Samal ajal muutub aga suhe kõigele vaatamata ainult tugevamaks. On imeline näha kui tähelepanelik ja ülehoolitsev (:D) isa ta on ning minu rõõmuks on ta kõigist igapäevabeebiteemadest sama huvitatud kui mina. Olen uhke, et valisin oma pojale sellise isa. 

Aga üks huvitav asi on, et kõik aina pakuvad end meile lapsehoidjateks, kuid see on viimane asi, millele me mõtleme. Me käime meeleldi koos lapsega väljas ja põhimõtteliselt ei raatsi teda kellelegi anda. Samamoodi ei kannata ma kui mult laps sülest võetakse, "et ma puhata saaks". Tema süles hoidmine teeb mulle ainult puhast rõõmu. Ja selline asi nagu "lapsevaba aeg" ei oma minu jaoks mingit õndsat ja positiivset tähendust. Võib-olla räägin kunagi teist juttu. :D

Kuidas Sul imetamisega läheb ja millal hakkad andma tahket toitu?

Imetamisega läks justkui päevapealt korda ja saan sellega kenasti hakkama, seljavalud muudavad seda ainult veidi ebamugavaks. Tahke toiduga juba alustasime. Tean, et räägitakse, et rinnalaps enne 6ndat kuud lisa ei vaja, kuid arstid arstideks ja toidutargad toidutarkadeks, mina lähtusin enda sisetundest ja alustasime regulaarse lisa andmisega täpselt 4,5-kuuselt. Ma sain aru, et ta on selleks valmis ja ei eksinud: ta ajab oma suukese linnupoja kombel paokile ja sööb isukalt. Talle tõesti maitseb lisa ja mingeid probleeme pole see samuti tekitanud. Seni on ta maitsnud bataati, kõrvitsat ja porgandit, aga terve meie sügavkülma ülemine sahtel on täis talle ette tehtud juurviljade ja puuviljade kuubikuid. Mu põhimõte on kodus anda talle ainult enda tehtud püreesid, igasugune poekraam on kodust väljaspool söömiseks kui sügavkülmutatud kuubikuid pole võimalik kaasa võtta. 

Mida sa emana kunagi ei teeks?

Öeldakse, et never say never ja olen ema olnud alles mõned kuud, aga mõndade asjade vastu olen ma tulihingeliselt: ma ei laseks beebil end kunagi üksinda magama nutta, ma ei paneks beebit telekat  (ega ühtegi teist ekraani) vaatama (ega üldse last esimesel paaril eluaastal), inimesed, harige end sel teemal!) ja ma ei jätaks teda kunagi järelvalveta õue magama (mu naabruses on kortermaja, kus laps magab vankriga sõidutee kõrval akna all, kusjuures maja sissekäik on teisel pool???). Magusaid lisaainetega poepüreesid ja mahlu mu laps (ega ükski laps... ) ka ei vaja. Aa, ja suu peale musi ka ei tee. :D See pole nüüd vaadake-kui-ideaalne-ma-olen nimekiri, sest kindlasti on asju, mida mina teen ja teised ette ei kujutaks, aga need kargasid praegu pähe. Olen väga põhimõttekindel inimene, niisiis pole ime, et see ka emana välja lööb. Aga nii on lapsekasvatusega alati olnud, inimesed jagunevad nii paljudes asjades kahte leeri. 

Kas elu beebiga on nii kulukas nagu kõik räägivad?

See on täiesti omaette huvitav teema. Ütleme nii, et algus on kulukas, sest tuleb osta vanker, häll ja mitmed muud suuremad asjad. Aga riided ei ole tegelikult nii kallid (sest beebi ei vaja kalleid brändiriideid (õigupoolest ei vaja neid keegi meist), vaid mõnusat pehmet puuvilla) ja enamus "lisavarustust" on rahateenimiseks välja mõeldud ning reaalsed vajadused on oluliselt tagasihoidlikumad. Enim kulub mähkmetele ja loomulikult neil, kes ei imeta, läheb rinnapiimaasendajale päris arvestatav summa. Niiskeid salvrätte pole kodustes oludes samuti tarvis, sest soe kraanivesi on parim puhastaja. Omajagu kulub mul aga kuus näiteks imetamisteele ja rinnapatjadele, samuti on pesupesemist palju rohkem kui varem. Aga väga paljus saab olla kaval, näiteks osta riideid väikese kasvuvaruga või topeltsuurustes (nt bodyd, millel on all kaks trukirida). Samuti pole vaja lademetes mänguasju. Suurim kulu, mida laps vajab on aga siiski tema vanemate aeg. Raha teda ei kasvata. 

Sellised küsimused siis täna, rohkem ma hetkel kirjutada ei jaksa. Istun pimedas, laps nohiseb kõrval enda voodis ja mu silmad juba kipitavad vaikselt. Aga rõõmuga näeksin teid kommentaariumis tänastel teemadel kaasa arutlemas. :)


7 comments

  1. Mulle nii meeldivad sinu postitused, tuleks neid vaid tihemini.. 😃 Aga olles ise 1,2 a lapse ema, saan täielikult aru, et see ei ole punkti pealt iga esmaspäev võimalik. Veel vähem mitu korda nädalas.
    Sinu põhimõtted on väga õiged ja oled väga tubli, kui nendest ka kinni suudad pidada! 😊 Sest noh olgem ausad, vâga paljud annavad oma lapsele just nutiseadme pihku, et laps nö rahule jätaks. Mina oma aastasele lapsele ei taha ka veel nii pea anda nutiseadet a la multika vaatamiseks. Kuid muidugi tal on selle vastu juba väga suur huvi, kuna näeb, et emmel see ju tihti pihus.. 😊

    ReplyDelete
    Replies
    1. Minu oma on ka väga huvitatud ekraanidest kui neid kuskil näeb ja jääb silmad punnis vaatama kohe. Seda enam hoian ma ta õrnad silmad ja areneva aju ning taju neist eemale.
      Ja suur aitäh, postitan tõesti nii tihti kui vähegi saan ja kui sul on omalt poolt mingeid teemasid pakkuda, mis sind huvitaks, anna julgelt teada!

      Delete
  2. " Aa, ja suu peale musi ka ei tee. :D "
    See siin on kirjutatud kindlasti teise eesmärgiga, aga minu mõtte viib see kohe kaariese levikuni. Kahjuks on veel väga palju neid lapsevanemaid, kes kaariest müüdiks peavad ja uskuma hakatakse alles siis kui alla 2 aastasel lapsel narkoosiga kõik kambad välja tõmmatakse.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei, ikka samal kaariesepõhimõttel ei tee me suule musi (ega pista lapse lutti, lusikat jms enda suust läbi jne). :)

      Delete
  3. Nii tore lugemine, kuidas ma rõõmustan et kirjutasid et ei näita lastele ekraani, meie ka ei näita ja oleme selle kahjulikust mõjust küllalt lugenud. Sama on suhkru-nisu-kiirtoidu osas milles enamus vanemad ohtu ei näe kahjuks.
    Edu!

    ReplyDelete
  4. Nii tore, et kirjutasid. Ise ootan esimest, seega huviga loen teiste kogemusi. Ei kujuta üldse ette, mis saama hakkab ja kuidas ise hakkama saan, kui laps reaalselt käes. Eks kõige suurem hirm ongi hirm teadmatuse ees. Aga mingid põhimõtted on juba paigas, nagu sa mainisidm et suule musi ei tee. Kuna hindan kõrgelt privaatsust ja sotsiaalmeediasse praegugi postitan harva, siis loodetavasti ei muutu see ka kui lapse saan. Sest tõesti mina ei saa aru mõnest inimesest, kes iga päev postitab oma lastest pilte. Ja kindlasti peab tuletama sugulastele meelde, et ei mingied hunnikus nänni kokkuostmist. Vanaemadel kipub see kombeks olema. Mul moto, et mida vähem asju, seda parem (aga see ei käi riiete ja jalanõude kohta :D)

    Aga sinult ma küsiks hoopis sellist asja, kas käite kuskil ringis või trennis ka lapsega või on äkki plaanis?

    ReplyDelete
  5. Aitäh selle postituse eest. Kas lutti annate lapsele? Mul oli alguses see põhimõte, et lutti kindlasti ei anna aga laps ei lasknud lihtsalt rinnast lahti kuigi kõht oli ammu täis...kohe kui rinna ära võtsid läks suureks kisaks. Lõpuks proovisime lutti anda ja töötaski. Nüüd oleme olukorras, kus laps uinub ainult lutiga. Ta on küll veel vaid kolme kuune ja õnneks piirdub luti kasutamine vaid uinuma aitamiseks, kuid juba mõtlen kuidas teda võõrutada. Keeruline see ideaalseks emaks olemine. Aga sina oled väga tubli.

    ReplyDelete

© Anna Elisabeth 2016. Powered by Blogger.