Nonii, täna oleks pidanud ilmuma uus põnev Momday postitus, aga selle asemel jõudsin ma alles kell 22 lõpuks rahulikult arvuti taha. Mõni päev lihtsalt on selline... ja eks sellest mu tänane kirjatükk tulebki, sest millegi muu peale ma hetkel küll tulla ei oska.
Teadsin alati, et elu beebiga on keeruline, kuid see KUI keeruline see on, saab selgeks alles siis kui ta on sul käes. Ja emadus on seetõttu niivõrd segadust tekitav ja emotsionaalselt kurnav asi, sest osalt oled sa väsinud (sest sa ei saa eriti ise puhata), stressis (sest sa süüdistad end kõigis neis "tegemata asjades", isegi kui selleks on lihtsalt mustapesuhunnik) ja mures ("Mis täpp see tal siin on?", "Kas see on normaalne?"), teisalt saad sa aga selle "töö" eest iga päev kõige imelisemat ja suuremat tasu. Näide: ma võin olla terve öö magamata, sest poisil juhtub olema keerulisem ja näljasem öö ning ärgata temaga koos täiesti vales tsüklis ja tunda end kui zombie. Siis vaatab ta mulle otsa, naeratab ja ütleb: "Aguu!" ning kõik on hetkega unustatud. Iga tema naeratus, uus oskus, korralik uni, edukas söömine... Need kõik on mulle "palgaks", mida mujalt ei teeni.

Panin just poja ööunne (ja ei, see pole mitte hommikuni magusalt magamine, vaid 3-tunnine jutti magamine, siis söömine ja edasi magamine... nii et mul on praegu veel kaks tunnikest "oma" aega), teen endale tassi imetava ema teed ja lasen mõtted lendu. Nimelt, arvasin alati, et minust saab see trendikas ema, kes näeb kogu aeg hea välja, ei muutu oma riietuses igavaks ja mugavaks ning võtab lapse alati kaasa kui kuskile läheb. Reaalsus? Räägime reaalsusest. Mind on õnnistatud väga rahuliku ja rõõmsameelse beebiga, kes pahandab vaid siis kui kõht on tühi, kui olen ta väsimuse märgid maha maganud ja ta hakkab üle väsima või kui teda vaevab miski muu (varem olid nendeks gaasid, nüüd hakkavad vaikselt igemed sügelema). Ja neid pahurdamisi tuleb ette harva. Sellele vaatamata on minust saanud "see ema, kes ma ei pidanud olema". Ma meigin end ainult siis kui pean kuskile minema. Kannan kodus peamiselt pidžaamat või dresse. Söön mida iganes, mis mulle kätte satub, sest ma ei viitsi ega jõua päeval midagi muud välja mõelda. Pole ka kolm kuud pärast sünnitust veel trenni tagasi läinud. Ning jah, mu abikaasa tuleb oma meigitud ja seelikutes kolleegide juurest koju oma kalli "kaltsaka" juurde, kes räägib talle, kuidas laps magas ja palju ta kakas. See on reaalsus. Ja see on täiesti okei. On naisi, kes teevad kõik ja jõuavad kõik ning medal neile, kuid mina ei ole üks nendest. Ja teate, kui aus olla, ma ei tahagi olla. Ja noh, mind on õnnistatud abikaasaga, keda kohe päriselt huvitab ka, kas ja kuidas tema poja sooled läbi käivad. :D 

Liialdamata, olen viimaste kuude jooksul jätnud minemata mitmetele kümnetele üritustele. Liialdamata, ei kahetse neist ühtegi. Sest üht teadsin ma kohe: laps on kõige olulisem ja mina olen tema jaoks. Emaduspuhkus ei ole "vaba aeg", see on tegelikult lapse aeg ning ma pole kordagi kurtnud või nurisenud, et ta mind kuidagi takistaks. Jah, ma olen väsinud. Jah, oleks tore vahel kella vaatamata poode uudistada või kuskil kohvi juua enne kui see jahtunud on. Aga ma ju tean, et saan need kõik asjad tagasi. Ma saan elu lõpuni seda kõike teha, aga mul pole elu lõpuni tillukest poega, kes sõltub vaid minust ja kellele see, mida mina ja tema isa talle näitame ongi kogu tema maailm. Muretsesin algul veidi, et blogisin harva või jätsin sõbrannad unarusse, kuid need on asjatud mured ja see on miski, mida tahan, et mõistaksid kõik emad. Vahet ei ole, mis sul tegemata või kus sul käimata jääb. Sa teed seda millalgi hiljem. Aga su laps ei ole millalgi hiljem enam nii väike ja abitu ja ainult sinu oma. 

Niisiis, ei. Ma ei ole glamuurne ja hoolitsetud ema. Praegu on mul näiteks seljas eest lahti nööbitud triiksärk (panin last magama), kust leiab nii mõnegi piimaplekikese, ila kuivas õlal juba ära. Ja ma ei saaks olla õnnelikum. Ma olen maailma suurima rõõmuga väsinud ja piimaplekine, kõik muu on teisejärguline. Loomulikult meeldib mulle jätkuvalt enda eest hoolitseda ja päris iga päev mu abikaasa koju kaltsaka juurde ei tule. Ta on mõistev ja hoolitsev ja on valmis pojaga aega veetma nii kaua kui vaja, et ma saaksin näiteks vannis vedeleda ja näomaskidega mängida või enne välja minemist end sättida. Aga kui päris aus olla... Kõige õnnelikum olen ma praegu just selles koduses olekus, ilma igasuguse meigita. Nii saan ma vabalt ninaga beebile kurgu alla pugeda, teda musitada ja kaisutada, urgitseda ta peopesadest juukseid, mis ta on mul peast välja sikutanud.

Praegused ja tulevased emad, võtke vabalt. Kõrge lati seavad emadele enamasti need, kes pole kas ise emad olnud või kes ei tea, milline võlu on lihtsalt lapse jaoks olemas olemises. Sa ei pea kellelegi midagi tõestama ega näitama, sa ei pea jõudma lapsega siia-sinna või olema alati valmis, jõudma kõikjale õigeks ajaks jne. Need pisikesed imed kasvavad nii kiiresti, olge lihtsalt nende jaoks olemas. Hiljem on teil terve elu elada iseendale. Nii et unustame ära selle "laps on takistus" jutu. Ta ei ole takistus, ta on üks etapp su elust. Enamasti etapp, mille oled ise valinud. Nii et naudi seda. Ise sa selle maitsva supi kokku keetsid, nüüd istu maha ja naudi iga suutäit. Jahtunud suutäit though, sest sul on beebi. :D

Kas kellelgi on veel mõtteid sel teemal? :)

13 comments

  1. Tänan Sind selle postituse eest! Kuldsed sõnad!
    "Vahet ei ole, mis sul tegemata või kus sul käimata jääb. Sa teed seda millalgi hiljem. Aga su laps ei ole millalgi hiljem enam nii väike ja abitu ja ainult sinu oma." - ja nii ongi. Olge oma lastele olemas, kui olete valinud nad siia ilma sünnitada.

    ReplyDelete
  2. Tubli! Nõustun 100%! Kõik muu saab oodata ja saab endaga ise see lühike aeg hakkama, kui oled beebi emme. Rõõmusta ja kurvasta iga hetke üle just nii nagu süda soovib!

    ReplyDelete
  3. Ma hakkasin vist nutma ☺️��
    Nii tore postitus lihtsalt!
    Viimasel ajal on eriti selline tunne, et ei jaksa ja ei jõua ja ma olen äda ja kuidas teised kõik jõuavad.
    Ja tihti pean endale meeldetuletama, et ma olen kodus ju oma laste (beebi) jaoks mitte niisama.
    Aitäh!

    ReplyDelete
  4. Nõustun :)

    Mõtlen isegi, et issand mis kaltsakas ma kodus olen aga no nii mugav on! Pidzaamad on mu lemmikud!
    Ja kuidas ma lausa naudin seda, et pole nö kohustust end meikida (tööle ei saanud minna meigita, tundsin end ebamugavalt) aga praegu ei kujuta ette ka, kui kodus oleksin meigitud.. nii ei saa ju põsk põse vastas nunnutada oma last või musutada :D ei taha, et ta jumestuskreemiseks saab :D
    Ja kõige muu osas nõustun ka!

    ReplyDelete
  5. Kusjuures, esimese lapsega ongi nii, et kulged tema rütmis täiesti ja eladki omas mullis. Kui juba teine laps sünnib, siis ei saa enam nii vabalt kulgeda - on juba rutiinid ja muud päevakavad, mida peab jälgima (et endal lihtsam oleks :P ). Ootan hetkel kolmandat - u 3k minna (4a5k ja 2a2k on suuremad) ning ilmselgelt peab #3 kõige rohkem "on-the-go" kasvatsusega harjuma. Ei ole ka päris kodukana, käime suurematega kinos/kohvikutes/mängutubades ning puhkeaeg on mul siis, kui #1 lasteaias on - #2 on selline rahulik ja mõistlik üksi kodus olles, hea kohvikukaaslane jne :)

    Ja tõsi, ma ka kodupäevadel ei kanna meiki enamasti (või siis vaid kerget BB-kreemi, kui tundub, et tahaks veidi värskem välja näha). Esimesed kuud pisibeebiga ei kanna parfüüme kindlasti - vähemasti mitte nahal, et beebit sülle võttes teda mitte häirida jne ... Mugav riietus (nööbitav triiksärk ja retuusid olid ka minu lemmikud) + top knot :P

    Naudi seda esimese lapse "mulli", kus sa reaalselt saadki nautida rahus kulgemist! :)

    ReplyDelete
  6. Oh, sa räägiksid nagu minust! Väga hea, aus postitus. Tean omast käest, et kui neid teha, võib ka palju "diagnoose" sulle laekuda ja võrdlust, et ikka kõik emad ei ole sellised ja mina küll seda ja teist. Vaata, et sa neid ei kuula! Hoolimata muutustest ja segastest aegadest - emadus on kickass!

    ReplyDelete
  7. Ilus ja kuldse sisuga postitus! :) Aitäh!

    ReplyDelete
  8. Noogutan ja kiidan takka. Vedelen hetkel diivanil krunn peas, meiki pole juba paar nädalat näkku jõudnud, jalas väljaveninud põlvedega dressipüksid (aga no nii mugavad ju) ning värskelt pooleaastane sell rinna otsas magamas (mis teha kui uinakust äratab miski pahaline ning söögiajal uus uni peale tuleb).
    Arvasin ka, et meigin end jätkuvalt igapäevaselt ning seiklen pisikesega kohvikutes ning kusiganes hing ihkab. Tegelikkus on selle vastand :)

    ReplyDelete
  9. Täiest nõus, et reaalsus on kujunenud teistsuguseks kui ootused. Võtan seda väga rahulikult ja katsun igat hetke nautida, sest laps kasvab kiiresti ja seda aega ei saa kunagi tagasi. Küll hiljem jõuab jälle kõike teha.

    ReplyDelete
  10. Küsiks sellist asja, et kuidas saad hakkama lapse ja koeraga korraga? Endal koer, laps tulekul ja muretsen just selliste päevade pärast, kui ongi vaid lapsega vaja tegeleda ja toast väljagi ei saa.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oeh, tead... Ega esialgu saagi, sest laps nõuab ikkagi kogu tähelepanu suures osas. Hetkel on nii, et mees käib koeraga hommikul ja siis kohe töölt tulles mängib temaga õues pikemalt. Kui mul peaks lõuna ajal keegi külla tulema, kasutan juhust ja käin korra jooksuga pissitamas teda veel. Nädalavahetustel jalutame pikemad tiirud. Vankri ja koeraga korraga ma käia ei saa, sest ehkki muidu väga sõnakuulelik, on koer siiski väga aktiivne ja kipub sikutama ja ma lihtsalt ei julge. Kui aga soojemaks läheb, plaanin jalutada koeraga nii, et laps on kõhukotis. :)
      Õnneks on Freddie hästi mõistev koer, hoiab väga last ja ei armukadetse eriti, annab lihtsalt endast parima, et ikka ka vahel meie tähelepanu püüda ja mänguaega saada ja võimaldame seda nii palju kui saame. :)

      Delete
  11. Nii ilusad sõnad, veel mõni aasta tagasi olin ka kodune. Täpselt nii ongi, ja väga vähesed lasteta emad saavad aru ja pean tõdema, et ka lastega emad peaksid seda aega rohkem nautima. See tõesti möödub nii kiiresti. Vahvat kooskasvamist :)

    ReplyDelete

© Anna Elisabeth 2016. Powered by Blogger.