Kaalusin juba raseduse ajal, kas soovin poja sünniloo blogisse kirja panna ning pärast sünnitust olin kindlal arvamusel, et ma seda ei tee. Mul olid väga rasked kaks nädalat haiglas ja sellele järgnesid õnnelikud, kuid stressirohked, unetud ja vaimselt kurnavad nädalad kodus. Alles siis kui laps sai kahekuuseks, hakkasid asjad vaikselt ülesmäge minema. Suutsin tekitada mingigi rutiini, õppisin teda paremini tundma ja omandama nippe-trikke, mis toimivad just minu pisikese puhul ja teevad nii minu kui beebi elu lihtsamaks. Ehkki kirjutasin juba mõnda aega tagasi, et olen back in action, siis tasapisi hakkan ma end iseendana tundma alles nüüd. Ja seda oli ka ette arvata, sest paljud lohutasid mind sellega, et iga päevaga läheb lihtsamaks. Ja tõepoolest läheb. Ikka on ka keerulisemaid päevi ja unetumaid öid (näiteks viimased kolm :D), kuid tõepoolest tuleb tunnistada, et iga päev on imeline samm edasi ja iga päevaga olen ma üha enesekindlam ema.
Kui sõbrannadele sünniloo kirjapanemist mainisin, kommenteeris üks, et kas ma tahan tõesti blogisse kirjutada "kuidas mind lahti lõigati?". Esialgu mõtlesin, et jah, tõepoolest on see midagi väga isiklikku, mida tuhandete tundmatutega jagada. Aga siis otsustasin, et ei. See oli küll mu isiklik kogemus, aga teema ise ei ole isiklik. Sünnitus on miski, mille on läbi teinud lugematu arv naisi ja teeb läbi veel omakorda lugematu arv... ka hetkel sünnitavad tuhanded ja tuhanded naised. Kui minu kogemusest kellelegi abi on või see kellelegi huvi võiks pakkuda (lugesin ise raseduse ajal läbi kõik sünnilood, mis ma leida suutsin), siis panen selle meeleldi avalikult kirja. Teie oma asi kui elavalt te seda lugemise ajal ette kujutada soovite. :D

Sünnitähtajaks oli meil pandud 20. november, kuid see tiksus sündmusteta mööda ja ka mingeid "libatuhusid" mul otseselt polnud ega muid märke, et poiss kavatseks lähiajal elukohta vahetada. Vahepeal tundsin kõhus justkui mingit sööstu, aga see möödus ja kerged valud tulid-läksid samuti, kuid saades hiljem teada, millised on päris tuhud, siis tuhudeks ma neid varaseid sööste ei nimetaks. Kuna mul hakkas raseduse lõpus vererõhk tõusma, saadeti mind jälgimisele ja veetsin isegi 24h sünnieelses osakonnas, kus iga mõne aja tagant KTG-s käisin ja ühe ööpäeva vererõhumõõtjat kandsin. Mulle määrati ravim ja mind lasti koju tagasi. Et rõhk aga ikkagi aeg-ajalt jumpsis (rohkem kui ta seda rohtudega teha tohiks), vaadati mind esmaspäeval, 21. novembril läbi ning anti saatekiri esilekutsumiseks looteveede avamise kaudu sama nädala reedeks (25.11). Samal visiidil katsuti ka avatust, milleks oli 2,5 cm ning emakakael olevat lame ja pehme (need kõik on head märgid ja näitavad, et keha on vaikselt valmis). Veetsin magamata öö vastu reedet ja läksime värisevate jalgadega hommikul ITK-sünnitusmajja, kust meid siis sama targalt tagasi saadeti, sest hommikul oli vererõhk korras ja sünnitusmaja olevat puupüsti täis, ka sünnieelne osakond. Paluti järgmisel hommikul tagasi tulla.

Ööl vastu 26ndat magasin hästi (nii hästi kui suur kõht seda võimaldas) ja sisimas mõtlesin, et niikuinii saadetakse jälle tagasi ja õigupoolest oli rasedus ka ainult kuus päeva "üle läinud". Läksime tagasi haiglasse. Olin KTG-s (kus ei toimunud väga midagi, lapsel oli kõik väga chill) ja siis ootasime koridoris arsti otsust. Järsku tuli üks sõbralik ümar õde ja ütles, et lähme nüüd üles. 
"Kas sünnieelsesse osakonda?" küsisin ma. 
"Ei, sünnituspalatisse ikka," vastas ta ning me abikaasaga vaatasime teineteisele otsa, ühel suuremad silmad kui teisel. 
See oli väga imelik... kõndida läbi koridori liftide poole teadmisega, et sa lähed oma esimest last sünnitama. Astuda sünnituspalatisse ja vaadata aknast välja, öelda mõttes lapsele: "Sellisel päeval sa siis sünnid. Pilvisel laupäeval." Loomulikult ei teadnud me kaua kõigega minna võib ja mõtlesime lootusrikkalt lihtsalt, et saame ikka sel päeval asjaga ühele poole. Kell oli siis umbes 11 hommikul. Ja kodus hoidis mu ema pöidlaid, et poiss ikka sel päeal tuleks ja seega astroloogia eluteenumbri järgi number 1 oleks. :D Panin selga hiigelsuure öösärgi ja sõin arsti oodates hommikul Statoilist ostetud muffinit samal ajal kui L. palatis ringi jalutas ja kõike uudistas: sõidutas end järil, uudistas beebit ootavaid riideid (kapsarohelised püksid ja valge body) ja hoidis mul tuju üleval, sest olin küll elevil, aga korralikult närvis. Mul polnud ju reaalselt mitte mingisugust aimu, mis toimuma hakkab, kõik sünnitused on nii erinevad. 

Arst tuli koos õega ja alustati lootevete avamist, kuid et lapse pea oli väga madalal ees, ei õnnestunud neil seda haaki kuidagi taha saada (kõlab jubedalt, aga pigem oli lihtsalt väga ebamugav protseduur, mitte otseselt valus kui end lõdvaks lasta) ja arvates, et kui, siis ehk õnnestus seda ainult vigastada, otsustasid nad mõne aja pärast uuesti proovida. Kui nad olid lahkunud, läksin tualetti ja siis nad tulid, need kuulsad veed. Mitte lahmaki põrandale nagu filmis, vaid veidi tagasihoidlikumalt, kuid siiski korralikus koguses. Ja hetkega olid ka tuhud kohal. Ja kõht lahti. :D Mulle pandi KTG külge, mis näitas regulaarseid 3-4 min vahedega tuhusid, nii et olin äärmiselt eeskujulik esmasünnitaja. Esimesed tuhud olid igati ülehingatavad, aga need läksid aja möödudes üha intensiivsemaks ja vahed lühemaks (2-3 min). Ühel hetkel ei registreerinud KTG hästi lapse südamelööke ja kindluse mõttes taheti ta pea külge kinnitada seda kruviga andurit. See üks vastik asi, mida ma lootsin, et ei tehta. Selle kinnitamine ei õnnestunud aga ühelgi arstil (kolm tükki proovisid, kaasa arvatud üks meesarst, kes appi kutsuti ja olemise lihtsalt kõigile väga ebamugavaks tegi, sest sellist primadonnat  nagu tema annab otsida - surkis ja surkis ning mul tuli tuhu peale ja läksin pingesse. Solvunult võttis ta selle juhtme kohe eemale ja ütles, et tema ei saa niimoodi tööd teha). Naisarstil, kes ka sünnituse vastu võttis õnnestus kruvi küll beebi pea külge saada, kuid aparaat siiski tööle ei hakanud. Kruvi küljes olid pärast tumedad juuksekarvad.
"Tumedapäine laps," ütles arst. 
"Kui õudne," mõtlesin mina. Kogu see kruvisaaga siis, mitte tumedad juuksed. 

Otsustati paari tunni pärast uuesti proovida ja seni lihtsalt KTG-l pingsalt silma peal hoida. Aga juba 20-30 minutit hiljem otsustasin ma, et tuhud on läinud nii tugevaks, et mina neist enam üle hingata ei suuda ning palusin õel endale valu vaigistavaid variante pakkuda. Naerugaasist ütlesin ära, sest mõte millestki enda näo ees ei kõlanud hästi. Ja otsustasin kohe epiduraali kasuks, sest ma tõepoolest ei jaksanud enam ja teadmine, et alles tunni-kahe pärast hakatakse uuesti seda kruvijama korraldama tekitas tõtt-öelda ahastust ja kerget paanikat. Ühtlasi tundsin juba väga tugevat iiveldust, mis õe sõnul pidi hea märk olema. Toodi paberid allkirjastamiseks. Mu abikaasa luges need läbi ja täitis seal midagi (no idea), minule üritati kanüüli kätte paigaldada ("üritati", sest sellega tegeles õpilane, kelle jaoks kogu ettevõtmine oli veidi ärev, vist mäletan, et see oli tema esimene kanüül :D). Siis pandi mu ette paber, kuhu jõudsin väriseva käega allkirja kirjutada (mul oli sel hetkel nii ükskõik, mis seal kirjas oli või ei olnud), kui järsku tundsin väga kanget... häda.
"Mul on tualetti vaja," sositasin õele läbi valu.
"Kas number kahele?" rõõmustas ta.
"Jaa, KOHE!" ei osanud ma kohe kuidagi kaasa rõõmustada.

Arst otsustas igaks juhuks korra mu üle vaadata, lükkas siis tilguti eemale (kanüüli polnud paigaldada jõutud) ja teatas konkreetselt, et ei mingit epiduraali mulle ja hakkame nüüd sünnitama.
*Lisan siis täpsustuseks, kuna paar sõbrannat uurisid, "kas ma siis sain ikka enne vetsu minna", et see, mida tundsin oli tegelikult press. See tunne on täpselt nagu väga-väga kõva vajadus nr 2 järele. Aga kas ma sünnitamise ajal ka sooli tühjendasin... ei tea. Ja kes selle pärast ette muretseb, siis lõpetagu kohe: sel hetkel on sul täiesti ükskõik, mis sul sealt otsast tuleb, peaasi, et laps oleks üks neist. :D

Siis hakkasin alles tõeliselt kartma (mul polnud ainsatki valuvaigistit ja ootamatult pidin lihtsalt toore jõuga pressima hakkama) ning edasine on pisut pudru ja kapsad. Iga pressi ajal pidin ma kolm korda pressima, jaksasin aga teha vaid kaks korralikku ja ühe haleda. Arstid käskisid tugevamini, kauem jne, siblisid mu ümber ja klassikalise: "Sa pead nüüd kõvemini ja kauem pressima, beebil on väga ebamugav," lause kuulsin ka ära. Algul pressisin vihaga ja lõpuks raevuga. Ehkki see oli füüsiliselt raske, oli samas hea need tuhuvalud kuhugi suunata, mitte neist üle hingata. Kui ma hommikul palatisse astusin, röögiti minust paar palatit edasi. Nüüd röökisin ja hirmutasin sünnitama tulijaid mina ise, palun väga vabandust. :D Esialgu see polnudki niivõrd valus, kuivõrd lihtsalt väga-väga intensiivne. Aga siis tuli ka valu - lubasin endale, et ei nimeta seda valuks, sest see on ju loomulik ja hea asi, kuid eks ka valu on loomulik ja mul oli tõepoolest väga valus. Nii palju kui ma kuulsin ja aru sain, jäi tee lapsele kitsaks ja ta ei saanud hästi välja, seega otsustati teha vaakum ja lahklihalõige (see jõudis mulle kohale veidi hiljem, sünnituse ajal nägin hetkeks ainult kääre ja pumpa (nad kasutasid mingit väiksemat) - veetsin enamuse ajast ühe käega abikaasa juustest ja teise käega ta t-särgist kinni hoides ja karjusin talle kuskile kurgu alla :D). Siis tuli kõige jubedam ja kõige parem hetk korraga. Samal hetkel kui käärid tegid klõps-klõps täpselt seal, kus ühedki käärid ei tohiks kunagi klõps-klõps teha ja last hakati välja tirima, röökisin ma kõige hullemini ja mõtlesin reaalselt, et kui see veel kaua kestab, siis ma ei tea mis saab, aga last ei saa ja mind ka enam ei saa, sest see ei ole üleelatav. AGA, enne kui ma kellelgi nüüd igaveseks jalad risti hirmutan, siis see mõte kestis täpselt sekundi-kaks kui ma juba tundsin, kuidas ludinal laps välja tuli. Kõige valusamad ja kõige ilusamad sekundid mu elus ning siis kell 15:25 tõsteti mu rinnale juba korralikult nuttev ja kergelt lillakas (nabanöör oli ühe korra ümber kaela olnud, kuid mitte tihedalt) täiesti terve poiss, minu laps, minu poeg, minu maailma naba.

Pisut lasti mul teda hoida ja jõudsin talle umbes 10 korda "Tere!" öelda ja abikaasa reaktsiooni imetleda kui ta minult käest võeti, sest olin väga nõrk (kaotasin keskmisest rohkem verd) ja mind tuli kiiremas korras "lappima" hakata. Läbi arstide sagina jälgisin abikaasat ja arsti, kes mu pojaga tegeles, teda kaalule pani jne. Küsiti, kas nad tohivad ta ise riidesse panna ja loomulikult lubasin, sellest hetkest saati oli mu ainus mõte võimalikult kiiresti sealt sünnituspalatist kaduda ja perepalatisse pereelu alustama jõuda. Platsenta väljus kerge pressiga väga kergesti ning seejärel mind õmmeldi päris tükk aega, L. hoidis samal ajal juba kaalutud ja riietatud last. Järjekord on mul kõik juba segi läinud, aga millalgi vahepeal pandi ta mulle veel korra rinnale. Meid jäeti tunnikeseks palatisse puhkama, enne kui perepalatisse edasi läksime. Saatsin pildi oma perele, kes Facebooki chatis veel tund pärast lapse sündi arutas, et "huvitav, palju tal juba avatust on" ning "ei tea, kas sünnib ikka täna?". Kokku kestis kogu sünnitegevus alates vete avamisest umbes 4,5 tundi. Poiss kaalus sündides 3224 grammi ja oli täpselt pool meetrit pikk. :) 

Selline oli minu poja sünnilugu. Sellele päevale järgnes kaks rasket nädalat haiglas (probleemid veresuhkruga), kuid kas ma sellest kogemusest ka kunagi kirjutada suudan, näitab aeg. Midagi väga hullu polnudki ja eriti tajusin ma vastsündinute intensiivis ringi vaadates kui väga meil tegelikult vedas, kuid elu raskeim katsumus olid need nädalad siiski. Miski, millele mõtlemine mulle siiani pisarad silma toob. Tahan selle kunagi kirja panna ja endast välja saada, võimalik, et ka avalikult, sest minu kogemusest on ehk abi ja nõu teistele, kuid eks aeg näitab, millal seda suudan.

Küll aga on mul beebiteemal juttu kõvasti. Selleks lõingi blogisse uue sarja MOMDAY, mis tähendab, et esmaspäeviti (aga mitte ilmtingimata igal esmaspäeval) kirjutan siia pisut beebiteemadel. Enda katsumustest, kogemustest ja muust. Mulle meeldiks kui neist postitustest sünniksid väikesed arutelud lugejatega, kelle jaoks need teemad on samuti aktuaalsed. Jätke julgelt kommentaare, millised teemad teid enim huvitaksid! :)

32 comments

  1. Kui tore et Sa enda lugu jagasid, aitäh 💕

    ReplyDelete
    Replies
    1. Pole tänu väärt, mul on hea meel, et Sulle meeldis! :)

      Delete
    2. Ma lausa läksin spets enda beebigruppi ja lugesin J sünniloo läbi. Nüüd mäletan isegi rohkem asju kui tol hetkel kui kirja sai pandud :D

      Delete
  2. Tubli. Peale seda kui olin ise sünnitanud, hakkasin kõiki emasid hoopis teise pilguga vaatama. Ja elan kõigile kaasa. Oli huvitav lugemine, samas soovin, et ma poleks seda teinud - nii mõnedki asjad pidin jälle mõtteis läbi elama 😀

    ReplyDelete
    Replies
    1. Haha, see taas läbielamine on siis nii hirmus? Eks iga sünnitus on erinev, aga minu esimene mõte oli hiljem, et ma arvasin, et see on hullem. Tõenäoliselt, sest mul läks nii ruttu.

      Delete
  3. Kiidan kõiki ja tänan kõiki, kes on oma lapse sünniloo teistele lugemiseks kirja pannud. Enda laste sündideks ette valmistumisel on neist palju abi olnud. Enda laste sünnilood panin netti anonüümsesse foorumisse - ma selles osas nii julge naine pole, et neid isikustada :) Loodan, et mõnel tulevasel emal võib neist kasu olla, nagu mulle olid toeks teiste lood.

    Palju õnne emaks saamise puhul!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, ma ise lugesin ka nii palju sünnilugusid, kaevasin kõik internetist välja (kes teab, ehk lugesin kuskil foorumis ka Sinu oma :D). Auur aitäh! :)

      Delete
  4. Peale kahe lapse sünnitamist olen hakanud oma sünnipäeval enda emale kinki ja lilli viima. Selle päeva tõeline staar on tegelikult tema... Sünnitamine (mitte lapse saamine, kuigi see on selle sündmuse paratamatu tulem) muudab naist. Kui inimest. Seda kuidas ta maailma näeb või mida endast arvab. Ma olen siiani veendunud, et ma olen ülimalt badass.. Ja olen ka! :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Olen ka mõelnud, et emasid tuleks samuti meeles pidada neil päevil. Ma alles nüüd hakkan end badassina tundma... tuleb tõdeda, et esimestel nädalatel tundsin ma end nii rahutu ja saamatuna, olin beebiga küll osav, aga sisimas ebakindel ja kahtlesin endas.

      Delete
  5. Väga ilusasti kirjutatud. Nii ei tundu see sünnitus suurem asigi :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei olnudki väga hull. Valus jah, aga see valu läheb päriselt ruttu meelest. :)

      Delete
  6. Nii armas ja kohati naljakas lugemine! Hea, et selle kirja panid, minul sünnitusest 7 kuud ja natuke peale möödas ja no nii detailselt enam vist küll ei mäletaks :) ka meil oli raske nädal vaja haiglas veeta pojaga ja tōesti toob selle meenutamine siiani pisarad silma. Kuigi tegelikult polnud midagi hullu ja meiega kõik tip-top, aga eks esmakordse emme jaoks ikka hirmutav, kui kõik ei lähegi nii nagu oma peas ette olid kujutanud. Kuna mul oma seitsmekuuse kõrvalt eriti aega ega viitsimist blogisid lugeda pole, siis üle esmaspäeva olen siin nüüd platsis :) PS. Kui sa praegu tunned, et kõik on juba päris hästi, siis usu - kõik läheb veelgi ägedamaks!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Just, tagantjärele taipad, et tegelikult läks isegi hästi, aga olles selles olukorras, esmakordne ema ja veel ise sünnitusest taastumas ja hormoonidemöllus... siis on see ikka hirmus.
      Mul on hea meel, et mu emmepostitusi lugema jääd. Kui mul hoogu ja ideid, teen neid tihemini, seni aga võid julgelt ka kommenteerida, millistel teemadel arutlemine Sulle huvi pakuks, mis siis, et Sul juba vanem laps ja sa mitu head sammu ees meist. :)

      Delete
  7. Väga tore, et kirjutasid, mul tulid külmavärinad ja natuke pisar ka! :) ootan huviga uusi momday postitusi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul on hea meel ja ootan Sind kõigiks momday'deks siia tagasi! :)

      Delete
  8. Aitäh, et oma kogemuse kirja panid! :)

    ReplyDelete
  9. Nii tore, et sa emme-lapse teemalisi postitusi kirjutama hakkad. Muidugi sünnilugu oli juba lahe lugeda. :)
    Tuttav tunne tekkis, kui mainisid kahe nädalast haiglas olekut veel peale sünnitust ja kui raske see oli.
    Minu laps sündis eelmine aasta 15.02 ja olime samuti alates sellest veel kaks nädalat lastehaigla seinte vahel. Oli üli raske ja kurb aeg, kuid nüüd on sellest kohe-kohe juba aasta möödas ja elu on ilus! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, ma mõtlesin lihtsalt, et sel teemal on ju nii-iii palju rääkida. Päris beebiblogi kategooriasse muidugi kalduda ei tahaks ja selleks ka see erisari, muul ajal jätkan ikka vanadel teemadel. :)
      Jah, need kaks nädalat olid... mis nad olid, sõnu nagu ei leiagi, aga tegelikult on nüüd ju kõik hästi ja terve pikk tore teekond lapsega ees. Mul on hea meel, et teil ka kõik hästi läks lõpuks! :)

      Delete
  10. Lihtsalt nii äge, aus ja siiras lugu. Aitäh!

    ReplyDelete
  11. Nii vahva oli lugeda midagi, mis on sinu tavapärastest postitustest hoopis erinev ja intiimsem :)

    ReplyDelete
  12. Aitäh, et jagasid oma poja sünnilugu. Minul sünnituskogemus puudub, aga ära hirmutada Sul mind ei õnnestunud. Hehee.. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Polnudki plaanis. Mulle ei meeldi kui vahel justkui meelega hirmutatakse.

      Delete
  13. Ootasin seda lugu väga. Ise olen esmarase ja kevadel tita tulemas. Ütlesid kunagi, et ärge never ever kuulake kellegi sünnituslugusid, kuid Sinu oma ootasin. Mind jäi kummitama üks küsimus - et siis lahkliha lõike valu kaob muu hirmu/ärevuse/valu vahele ära? Või just on hästi tunda? Vot seda kardan. Aga Sina oled tõeline trooper, väga hästi said hakkama ja pisipoiss on imearmas! Palju õnne veelkord!:))

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oi, nii armas kuulda! :) Ja suur aitäh õnnitluste eest, ta on mul tõesti imeline! :)
      Aga vastuseks Su hirmule, siis esiteks ei tehta lahklihalõiget kõigile, vaid ainult äärmise vajaduse korral. Enamus siiski pääsevad sellest. Ning jah, kogu selle möllu sees ei saanud ma arugi, et see valu oli just lõikamise valu, kõik käis hirmus ruttu ja korraga. Ei olnud nii, et "Anna, nüüd ole valmis, lööme sulle käärid sisse, 3... 2... 1." Enne kui ma ajast õieti arugi sain, oli laps mul juba rinnal, nii et ära muretse. :)

      Delete
  14. Väga vahva on lugeda kellegi teise kogemusi ja katsumusi. Mind ennast ootab see kõik juunis ees.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oi, nii põnev aeg on Sul siis, palju õnne! :)

      Delete
  15. Wau, muud ma ei oska öeldagi! Palju edu Teile kolmele :)

    ReplyDelete
  16. Oii nii äge, et selline postituste sari siia tulemas on! Sünnilugu meenutas väga minu esimest sünnitust ja minu teine pojake otsustas sündida teie sünnitähtajal nagu ma siit lugesin - väga vahva sama vana pisipoisi kasvamisele kaasa elada ja kaasa rääkida :)

    ReplyDelete

© Anna Elisabeth 2016. Powered by Blogger.