Social

"Kas sa kardad juba?"

Monday, November 7, 2016
Lisaks sellele, et niipea kui kalendri vallutas novembrikuu, hakkas ustest ja akendest tulema küsimusi, kas laps on juba tulemas/tulnud, siis mida lähemale meie eeldatav sünnitähtaeg jõuab, seda rohkem uuritakse minult, millised on mu tunded sünnituse osas. Tihti küsitakse seda sõbraliku elevusega. "Kas oled ärevil?" "Kas ootad juba?" See on täiesti okei (jah, ma olen ärevil ja ootan VÄGA). Aga niipea kui keegi küsib minult, kas ma kardan... Tahaks ma nii tugevalt silmi pööritada, et näeksin iseendale kuklasse. Miks? Mulle hakkab vastu see tänapäeval juurdunud arusaam, et sünnitus on midagi väga hirmsat. "Vaesed naised, et nad peavad selle läbi elama." "Kas tõesti pole meditsiin nii kaugele arenenud, et see peab selline PIIN olema?" Huvitaval kombel kuuleb selliseid kommentaare sageli ka nende naiste huulilt, kes ise sünnitanud ei ole. Ja on ka see grupp sünnitanud naisi, kes armastavad rasedatele rääkida kui HIRMUS oli nende sünnitus, kuidas nad tahtsid kohapeal surra ja kuidas nad hakkavad haavalehe kombel värisema kui mõtlevad, et peavad selle "õuduse" veel kord läbi tegema. Esiteks, inimesel, kes läheb lapseootel naisele midagi sellist ütlema, puudub minu meelest igasugune empaatiavõime. Kuidas ma austan ja hindan sünnitanud naisi, kelle jaoks oli sünnitus küll raske (ning jah, ma tean, et see võib olla VÄGA raske), kuid kes suudavad öelda: "See oli raske, aga tehtav. Mina sain hakkama, kõik su esiemad said ja sina saad ka." Tahan neid naisi emmata ja kümme korda tänada, aitäh!

Mind hämmastab see, et naised on ju sünnitanud sajandeid ja seda igasugustes tingimustes ja täielikult arstide või valuvaigistite abita. Nüüd on meil võimalus teha seda haiglas professionaalide järelvalve all. Aga hirmu sünnituse ees süstitakse meisse juba nii varakult, ausalt öeldes juba siis kui oleme alles väikesed tüdrukud. Juba lapsed ütlevad: "Mina tahan kunagi emaks saada, aga ma kardan sünnitamist." Miks laps sünnitamist kardab? Miks on sellest tehtud justkui kõige õudsam kogemus ja proovikivi naise elus? Hirmu süstitakse meile juba esimestest visiitidest ämmaemanda juurde. Kas veri on ikka korras ja teeme selle ja selle ja selle proovi ja oi, emakapõhjakõrgus on väike, ruttu kontrolli. Olen tänulik, et neid kontrolle tehakse ja ehkki need annavad meelerahu, ehitavad need ka juba vaikselt üles kerget paanikat. Pidevad väikesed hirmud ja mured kogunevad selle 9 kuu jooksul ja siis tuleb see lõplik katsumus, kus võib valesti minna umbes 30x rohkem asju kui terve raseduse jooksul kokku.

Internetigrupid ja foorumid on täis murelikke ja paanikas naisi, kes küsivad teistelt, kuidas neil oli ja mida nad ise tegema peaks ja need, kes ongi ehk pidanud läbi elama kõige hullema stsenaariumi, on äärmiselt lahked noort esmarasedat valgustama, milline õudus teda ees võib oodata. Võib-olla on see ainult minu loogika, aga ma arvan, et kui tõesti ongi tegu nii suure katsumusega, siis võiksime me naistena üksteist pigem julgustada. Jah, võib-olla läheb ka minu sünnitusel kõik metsa ja tuleb teha mõni tõsisem operatsioon, aga tahan sellega tegeleda ja sellele mõelda siis kui see aeg käes on, mitte igal õhtul väriseva käega kõhtu silitada ja päevi lugeda. Näiteks olin ma õnnelik kui pereliige mulle kirjutas, et see on raske, aga pean jääma rahulikuks ja keskenduma lapsele, kelle pärast ma seda teen, minema valudega kaasa, mitte võitlema neile vastu. Aga ikka suutis ta öelda, et vot kui õmblemiseks läheb, siis see on küll ÕUDNE. Vabandust, et ta siin näiteks tõin ja ta end ehk ära tunneb, aga kui ta sünnituse osas mind julgustas, siis nüüd kummitasid mul need õmblused peas... Ja võib-olla ei lähe mul neid tarviski. Aga juba ma pelgan neid. See ei ole ju okei. Sünnitus on nagu arsti juurde minek. Värised mitu päeva, kardad süsti, ei saa öösel magada, mõtled sellest suurest hirmsast nõelast... Ja siis selgub kohapeal, et sulle pole ju süsti teha tarviski, sest sa pole see teine naine foorumist, kellel seda tarvis oli.

Mu jutt kiskus jube segaseks, aga mida ma öelda tahan, on et... Ma pole veel sünnitanud ja võin seda teha iga hetk. Mu tähtaeg on juba nii lähedal , et võin iga hetk sammud haiglasse seada, kuid püüan sinna kaasa võtta nii vähe hirmu kui võimalik. Mul käivad viimasel ajal mingid imelikud hood, kus ma elevusega ootan lapse sündi, kuid niipea kui kehas midagi "imelikku" toimub, mõtlen ma, et ei-ei, oota veel, ma ei ole valmis. Aga ausalt öeldes, ma ei saagi valmis olema. Ma pole vist siis ka valmis kui poeg mulle rinnale tõstetakse. Aga ma ei taha teda sünnitada läbi paanika ja hirmu. Kutsun juba sünnitanud naisi üles pigem julgustama neid, kellel see tee veel ees. Te jäite ju ellu ja teil on imearmsad lapsed, las see olla teistele innustuseks. Ja lubage meelde tuletada, et nii palju kui on sünnitusi, on ERINEVAID sünnitusi. Iga kümne "ma arvasin, et ma suren ära" kommentaari kohta leiab kaks "see oli kergem ja kiirem kui ma arvasin". Vahel jääb mulje, et kui keegi räägib sellest kui õudne tal oli, tahab ta sealjuures justkui iseendale seljale patsutada, et voh, millise vägiteoga ta hakkama sai. Vägitegu on aga iga sünnitus, ka kerge. Sest tihti on need kerged sünnitused sünnitaja enda mõtlemise, lõdvestumisoskuse ja suhtumise tulem. Ja see on väärt vägitegu.

Sestap olen viimastel nädalatel lugenud väga palju loomuliku sünnituse, hingamise ja erinevate mõtete kohta, mis aitavad (või peaksid aitama) seda protsessi lihtsamaks muuta. Mul on äärmiselt madal valulävi ja mu suurim hirm on kaotada enda üle kontroll, minna paanikasse. Selleks on mul abikaasa, kes loodetavasti aitab mul mõistuse juures püsida. Seniks aga, ärge küsige minult, kas ma kardan sünnitust. Ei karda. Ma kardan teie kommentaare teie enda "jubedate" sünnituskogemuste kohta. Kogemuste, mida minul ei pruugi tullagi. Ja kui tuleb.... siis tegelen nendega.

p.s. Kõigile sünnitanud naistele, kes praegu loevad ja pead vangutavad, et ma ei tea ju veel midagi ja ma ei tea, mis mind ees ootab... Ei teagi. Aga ka teie ei tea, mis mind ees ootab. Teate vaid seda, mis juhtus teie endiga, mida tundsite teie.

54 comments

  1. Hahahaa. Siis kui ma rase olin siis samamoodi paljud rääkisid, kui valus on jne. Kõik inimesed on ju erinevad ja kunagi ei tea milline sünnitus sul on. Ma küll ei hakkaks kunagi ühtegi rasedat mingite hirmujuttudega kiusama. Niipalju võin öelda selle õmblemise kartusega, et pole see valus midagi. Ei tunne mitte midagi, sest näiteks mulle tehti tuimestus (mis polnud ka valus).Kui sul laps juba rinnal on siis pole aega mõeldagi õmblemisele ja muule :) Loodan, et kõik läheb hästi Sul ja ära võta teiste hirmujutte kuulda :)

    ReplyDelete
  2. Nõustun Sinuga 100%. Ma ei ole küll lapseootel ja pole kordagi sünnitanud, aga ma saan väga hästi aru sellest, mida mõtled.
    Ma ise olen nagunii juba sellise suhtumisega, et parem olla valmis kõige hullemaks, aga kui käheb hästi, siis saan olla positiivselt üllatunud ja vähemalt ei pea pettuma... Niisiis ei ole vaja veel, et keegi tuleks ja aitaks vaimselt valmis olla veel hullemaks... Me mõtleme asjad hirmsaks nagunii kui need tegelikult on ja see on mõttetu närvi- ja energiakulu... seda pole vaja. Samal ajal võiks ju keskenduda positiivsele ja tunda kogemusest rõõmu! Ja jagada seda rõõmu. Nii palju kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid kogemusi ja igaühe kogemus on omamoodi ilus.

    Soovin Sulle rõõmu, rahu ja jaksu, et uue pereliikme vastuvõtmine mööduks võimalikult sujuvalt ☀️

    ReplyDelete
  3. Mina olin see õnnelik, kes tahtis rase olla ja ei lugenud sekundeid, et millal ometi tuleks. Samuti tahtsin ise sünnitada ja tõesti ma ei osanud midagi karta - paarkorda küll tõesti käisid külmavärinad üle selja aga see oli ka kõik. Sünnitus läks .... vb ei läinud ka .... aga minu arvates läks mul sünnitus ikka kergelt, sest ma olin valmis hullemaks (nagu kenasti ültesid - juttude põhjal, mida paljud muljetasid). Õmblusi sain minagi - beebi oli küll 3 kilone vaid aga õmblusvalusid absoluutselt ei mäleta - see oli minu jaoks nii ebaoluline tol hetkel.
    Mulle kohutavalt meeldib postitus: optimism ja usk endasse on olulisim! Tubli ja armas oled!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma arvan ka, et mis neisse õmblustesse puutub, siis selleks ajaks on ju laps rinnal ja muu ei lähe nagu väga korda enam. :) Aitäh Sulle!

      Delete
  4. Postitus nagu rusikas silmaauku! Endal tähtaeg detsembri alguses ja sõbrannad ka ikka uurivad, et "nooooh, kardad ka juba??" vastan, et ei karda, ootan seda, sest siis saan ju lapse kätte, mille peale siis sõbrannad jälle " appi, noo mina TÄIEGA kardaks su asemel"..... OK :D Milleks ajada rasedat paanikasse....? Niikuinii sünnituseta ju ei saa, mis sest ikka karta :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Imeilusaid viimaseid kõhuga nädalaid Sulle! :)

      Delete
  5. sünnituse juures ei ole MITTE midagi karta! kui sa sellise suhtumisega (nagu siin postituses) sünnitama lähed, sünnitad 1-2-3 nagu ürgnaine. olen kindel, et saad suurepärase sünnituskogemuse!

    ReplyDelete
  6. Väga tore, et kirjutasid sellest! Pole kunagi rase olnud, aga mõtted liiguvad vaikselt juba selles suunas, et võiks üks pisike ime meile samuti tulla(: Siiani olen blogist(ei hakka nime nimetama) ja mujalt lugenud selliseid hirmu jutte, et olen lapse mõtte jälle pikaks ajaks maha matnud... Tore, et keegi ka julgustab rasedaks jääma��
    Soovin sulle palju häid emotsioone ja toredaid hetki raseduse lõpuks ning beebi tulekuks��

    ReplyDelete
    Replies
    1. Arvan, et ära lase kellegi teise juttudel end hirmutada. Sinu kogemus on Sinu oma ja keegi ei saa ennustada, milline Sinu oma olema saab. Suur aitäh Sulle! :)

      Delete
  7. Mulle meeldis ühe kogenud ämmaemanda mõte - kui sünnitama lähed, siis see on üks hirmus pidulik sündmus. Lapse esimene ja ainus päris sünni päev :-) Ka mina läksin selle sama mõtte ja ettevalmistusega (pidulik sündmus ikkagi :-)) sünnitusele ja ausalt - mul on tõesti suurepärased mälestused sellest sündmusest.

    Sama ämmaemand ütles ka seda, et tuhu on tugev survetunne ja et ta ei mõista, miks seda nimetatakse hirmutavalt valuks. Nõustun sellegagi absoluutselt täiesti.

    Kui printsessid paar sajandit tagasi said sünnitatud teadmata midagi lõdvestumis- ja hingamisvõtetest, siis sina ammugi. Ja seegi sündmus saab väga kiiresti otsa..nagu su tätoveeringki ütleb ;)

    ReplyDelete
  8. Ma ei mäleta üldse, et keegi oleks mult küsinud, kas kardan sünnitust. Ei mäleta ka, et oleks kartnud. Mäletan ainult, kui sõitsime haigla suunas, siis oli lihtsalt nii ebareaalne tunne- hakkangi sünnitama :D sünnitus oli iseenesest kerge- 3 pressi ja valmis. Jõudu!

    ReplyDelete
  9. Õigust räägid:)
    Mina, kahe lapse emana, võin öelda, et oli valus küll, aga ma teeksin seda veel. Kas mul oli kordki selline tunne "ma suren kohe ära"..vabandust, aga see on lauslollus. Sa tead, miks on valus, sa tead, et su kere tegutseb loomupäraselt ja sa tead ka seda, millega see lõppeb. Mina olin oma mullis ja mind väga aitas hingamine, mis õnneks tuli vajalikul hetkel loomulikult (ei käinud seda kuskil õppimas, rasedusaegne jooga ajas pea hirmsasti ringi käima).
    Aga Sulle soovin kannatlikku meelt, naudi veel viimaseid päevi oma suurt kõhtu, sest selle järgi tuleb üllatavalt ruttu igatsus :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Suur-suur aitäh! Praegu ma väga kahtlen selles hilisemas kõhuigatsuses (tahaks normaalseid riideid kanda!), aga eks näis. :D

      Delete
  10. See on vist minu üks suurimaid pet peeve, et need, kelle jaoks on sünnitus olnud raske ja ehk ka jube kogemus, seda üldistavalt kõigile teistelegi peale ..kuidagi suruvad? Muidugi on kogemusi erinevaid ja mõni tahabki teada "kogu tõde", et sünnitus võib ka väga raske olla, aga mjah, see ei tähenda tõesti, et kõik sünnitused on rõvedad ja jubedad. Muidugi on valus ja ebamugav ikka, aga kõik naised saavad sellega hakkama:) seda sisendasin mina endasse ja ma arvan, et mõjus hästi! Nii et jah, saad hakkama ja tegelikult on sünnitus minu arust väga huvitav kogemus.

    ReplyDelete
  11. Esimest korda sünnitama läksin mega närviliselt, sest ma ei teadnud, mis mind ees ootab. Aga teise sünnituse ajaks ma teadsin, mis mind ees ootab ja olin palju rahulikum. Kui esimese ajal oli ääretult tähtis elukaaslase käepigistus, tema sõnad.. siis teise ajal olin ma täiesti omas mullis ja kuidagi mõtlesin end valu sisse kuidagi ja kõik läks äärmiselt lihtsalt mu jaoks. Muidugi mängivad rolli ka arstid, ma loodan, et saad hâsti toredad teised!
    Kus sa plaanid sünnitada? :)

    ReplyDelete
  12. Issand kui tore, et keegi on nii hästi suutnud kirja panna selle, mida ma ise täpselt mõtlen! See on nii tüüpiline asjade käik, et kõigepealt tuleb küsimus, kas kardad ja siis järgnevad sellele erinevad "õuduslood" sõbrannade/sugulaste sünnitustest ja veel siis ka kommentaarid stiilis "tahan last, aga sünnitamine tundub olevat maailma kõige jubedam asi".. Vastan samamoodi nendele küsimustele, et ei, ma ei karda ja miks peakski kartma midagi, millest saab see elumuutev päev kui lõpuks ometi saab oma pisikesega tutvuda! Ei ole ka aru saanud, miks inimesed keskenduvad nii valedele asjadele seejuures nagu hirmu- ja valutunne, mis on nii vähetähtsad kogu selle protsessi juures! Come on, you´ll get the best gift ever! Endalgi on iga hetk reaalne võimalus sünnitama minna ja ausalt öeldes ei jõua juba ära oodata! Hell yeah we can do this! Ja mind on kõige rohkem aidanud mõte, et mis iganes tuleb, ma ei tee ju seda kõike üksinda, vaid see on meie kolme koostöö- minu, beebi ja minu mehe :) Usaldan neid ja kogu protsessi täielikult, kellegi teise lood siin ei aita. Nii et hoia oma positiivset suhtumist ja kõik läheb imeliselt, juba varsti saame oma beebidega kohtuda! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oii, põnev, loodan, et Sul läheb kõik kenasti ja sujuvalt! Ma lisaks siia koostöösse arsti ka juurde. :D

      Delete
  13. Ma olen lapsest saati võidelnud migreeniga. Ausalt-migreen on hullem. Sûnnitus oli pigem ebameeldiv, aga täiesti talutav valu ka suureks plussiks oli pidev "kümneks on laps käes..." isegi kui ta sündis 10.57 oli mul teadmine, et üks hetk on kõik. Ja see hetk kui laps on tõesti väljas on nii kergendav ja selline "ohh see on tehtud" eufooria. Migreeniga ei ütle keegi, et oksenda, oksenda kella 12ks on valu läbi 😀.
    Igatahes mina ei kuulanud/lugenud/uurinud kellegi lugu, läksin ja sünnitasin üksi nelja tunniga meie esimese ime ära ja täitsa elan veel. Igatahes kerget ja kiiret!

    ReplyDelete
  14. Terve selle jutu peale tahaks öelda AMEN :).
    Soovin sulle jõudu ja jaksu ning kindlasti rahulikku meelt!

    ReplyDelete
  15. Sünnitus oli minu meelest imeline, võrratu sündmus! Parim päev mu elus! Sünnitasin ilma ühegi valuvaigistita, püüdsin olla rahulik ja hingata ning "uuu" tähte laulda. Pärast oli võimas tunne! Et saingi hakkama ja enesekindlus naisena kasvas kordades.
    Mida rahulikum sa oled, seda paremini läheb. Sünnitusvalu polegi selline traditsioonilises mõttes valu, pigem tohuty energia, mis su kehas tööd teeb. Tööta sellega kaasa! :)
    Nõuannetest veel seda ka, et mida rohkem sa püsti oled ja liigud, seda kiiremini läheb. Ma jõudsin pärast vete puhkemist näiteks veel tolmuimejaga koristada, süüa teha, asju pakkida, jalutada... :) Haiglasse jõudes oli avatust juba 6cm, pärast seda 3 tunni pärast oli tütar rinnal.
    Igaüühe kogemus on muidugi erinev. Arvan, et sa oled väga tubli ja super naine, et oled juba nüüd sellise suhtumisega. Jõudu sulle ja mehele! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Suur-suur aitäh, ja aitäh ka nõuannete eest!! :)

      Delete
  16. Mina olen üks see sünnitanud naine ja mulle tundub, et Sa oled küll ja enam valmis selleks raskeks, kuid ometi nii eriliseks sündmuseks. Muidugi ei saa teada, mis täpselt ees ootab, aga saame tööd teha oma mõtete ja suhtumisega, millega sellele katsumusele vastu läheme. Lase oma hirmul minna ja astu julgelt, sest ees ootab kohtumine maailma kõige erilisema inimesega :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, ma ei jõua seda kohtumist ära oodata! :) Aitäh!

      Delete
  17. Mina lugesin ka enne lapse sündi vaid positiivseid sünnilugusid, olin hästi mõtestatud. Reaalsus oli aga hoopis teine. Olen just arvamusel, et kui keegi oleks mulle vaid rääkinud, et võib ka teisti minna, siis ehk olnuks mul ka lihtsam leppida sellega, et kõik naised ei ole ühesugused ning iga sünnitus ei ole võimalik vaid "positiivsete mõtete" ja kõige muu säärasega üle elada. Minul lõppes see näiteks keisriga. Nüüd ootab mu kallis sõbranna esimest titat ning rääkisin talle ka enda kogemusest, just sellel eesmärgil. Minul oli küll raske sünnitus, ent positiivse poole poolt läks keiser see-eest väga hästi, personalist mäletan ainult head ning taastusin paari päevaga :) Igas asjas tuleb näha head, ka raskes sünnituses. Sellest rääkimine pole kellegi hirmutamine, vaid see ongi elu - kõik lapsed ei sünni paari tunniga :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Olen vägagi teadlik, et kõik lapsed ei sünni paari tunniga. Minu peres ja sõprusringkonnas pole ükski sünnitus kerge valu ja mõne pressiga möödunud. Ja rääkimine polegi hirmutamine, aga pole mõtet hoiatada kedagi millegi eest, mis temaga juhtuda ei pruugi ja vaid asjatuid muremõtteid ja pinget sünnituspalatisse kaasa annab. Mina lihtsalt usun tugevalt sellesse, et sünnitama tuleks minna lootustega, aga mitte ootustega - igal ühel läheb nii nagu läheb, sõltumata sellest, kuidas on läinud tema emal, tädil või sõbrannal. :)

      Delete
  18. Nii tore ja vajalik postitus!! Minu jaoks on aasta tagune sünnitus olnud elu võimsaim kogemus. Aitasid kindlasti eelnev rasedate joogas käimine (e õige hingamine) ja vanni sünnitamine. Minu jaoks oli sünnitusvalu hoopis teistsugune kui arvasin. Mitte niivõrd terav vaid pigem midagi ürgset. Head kogemust ka sulle!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Suur aitäh! Mõtlen ka vahel vannivariandile...

      Delete
  19. Ma arvan, et kõige hullem ongi see, kui hakkad ette kartma ja paanitsema. Kui ma pressima pidin hakkama, oli alguses kuskil midagi ees/liiga kitsas vms ja ma hakkasin juba ette kartma, et nüüd läheb valusaks ja ma ei taha kuskilt rebeneda jnejne, kuigi tol hetkel ei olnud veel midagi hullu. Ise tekitasin mingi bloki. Õnneks tuli mõistus koju, lükkasin kõik hirmud tagaplaanile ja ausalt öeldes seda hetke, kui lõigati, ma isegi ei tundnud, sest soov pojaga juba kohtuda oli nii suur. Ühesõnaga, ei tasu ette karta :) eks see sünnitus üks paras seiklus ole. Edu!

    ReplyDelete
  20. Nii tore ja eluterve suhtumine! Olen Sinuga 100% nõus! Minul on see kogemus nüüd selja taga ja ei mõelnud ka enne sünnitust kordagi, et ma nüüd jubedalt kardan. No mida ma kardan, andke andeks? Seda, mida ei ole kunagi kogenud? :D Kummaline on öelda vastsele sünnitajale, kui õudne kogemus teda ootab vms... noh, ma vaidleks siis kardinaalselt vastu :). Võimas kogemus ootab! Mulle väga meeldis Sinu mõte, mis kõik ilusti kokku võtab: "Vägitegu on aga iga sünnitus, ka kerge. Sest tihti on need kerged sünnitused sünnitaja enda mõtlemise, lõdvestumisoskuse ja suhtumise tulem." Vot nii ongi! Kunagi ei tea, milliseks kujuneb Sinu sünnitus, aga oma eelhäälestuse ja suhtumisega teed juba pool "tööd" ära.. ja on uskumatu, millise väe, jõu ja sihikindluse sünnituse käigus endas avastad. Sinu kauaoodatud beebi tuleb lõpuks, juhuuuuu! ;) EDU ja ILUSAID MÕTTEID, põnev sündmus ootab ees! Ahjaa, praktilise poole pealt soovitan hingamisele keskenduda, see aitab hästi keskenduda-lõdvestuda ;).

    ReplyDelete
    Replies
    1. Suur-suur aitäh heade sõnade eest! :)

      Delete
  21. Ma olen kaks last ära sünnitanud. Aga vot kui ma aasta tagasi jalaluu murdsin, siis mõtlesin et see on kordades hullem kui sünnitamine. Peale beebi sündi on valu kui meelest pühitud, aga vot murru järgselt piinled veel kuid.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ai-ai! :D Ma pole õnneks või kahjuks kunagi luid murdnud, et seda võrdlust ette kujutada, aga tõsi see on, et kui just komplikatsioone ei teki, taastutakse sünnitusest ju tegelikult väga ruttu.

      Delete
  22. See postitus on nagu sõõm värsket õhku, aitäh!

    ReplyDelete
  23. Väga õiged mõtted. Mind ka ärritasid sellised küsimused ja jutud. Lisaks on minu arvates täiesti mõttetu vaadata ennem sünnitust filme sünnitusest. Sest kuidas peaks mind aitama sünnitusel see, et ma vaatan 1-2h seda, kuidas keegi võõras naine on sünnitusvaludes? Ühe filmi vaatasin perekoolis ja ütlesin siis abikaasale, et kui keegi mulle veel midagi sellist näitab, siis ma keeldun sünnitamast. See oli muidugi nali, aga ma ei saa aru, milleks nad selliseid filme näitavad. Aga sulle jaksu! Lisaks soovitan sul siis, kui laps on sündinud, kuulata ka eelkõige oma vaistu lapse eest hoolitsemisel. Soovitusi tasub kogenumatelt kuulata küll, aga kui mõni neist tundub endale vale, siis pigem toimi nii, nagu sulle õigem tundub. Ehk ära ürita mingi kindla raamatu järgi sõna-sõnalt toimida vms. Erandeid küll on, aga üldiselt teab ema alati paremini, mis tema lapsele hea on.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh nõuannete eest, püüan kindlasti lähtuda enda sisetundest. :)

      Delete
  24. Väga õiged mõtted! Olen ise õppiv ämmaemandustudeng ja tunnetan juba praegu, et naiste hirm sünnituse ees ületab kohati igasuguseid normaalsuse piire. Seega on väga värskendav lugeda esmasraseda poolt midagi sellist!

    Soovin edu, jõudu ja jaksu! Sünnitus on võimas kogemus, naudi seda! :)

    ReplyDelete
  25. Minul on 2 imearmast last. Esimene sündis asjaolude tõttu keisriga ja poja 2 aastat hiljem täiesti loomulikult ilma igasuguse valutustamiseta. Ja tead... Mõlemad sünnitused olid I-ME-LI-SED! Ma ei vahetaks neid kumbagi sünnitust mitte millegi vastu. Mõlemad olid väidetavalt rasked aga ise ma seda nii ei näe. Isegi see keiser oli ilus.. :) Põhiline ongi see kuidas sa ennast ise meelestad. Loomulikult on teatud ärevus põhjendatud. Teadmatus tundmatu ees ja täiesti vaieldamatu valu... Aga eesmärk on ju nii ilus!
    Karta ei ole vaja vaid siht silme-ette ja võta kõike nii, et ju siis nii peabki olema.... (Ja õmblemist mina üldse ei tundnudki kuigi mul oli läinud üle meetri niiti ;) )

    ReplyDelete
  26. Ootan oma esimest beebit ja olen lähenenud sünnitusemõttele ikka positiivselt. Räägin sõbrannadele kui küsivad, et ma soovin minna sünnitama heade ja rahulike mõtetega sest tunnen sellest palju abi olevat. Ma ise usun, et kui ma läheksin sünnitama kramplikult ja kartes siis oleks see kogemus ja beebi ilmaletulek kordades keerulisem. Ma siiralt usun ka seda, et me valitseme oma keha oma mõtetega ja kui mõelda enda jaoks see asi kenasti läbi ja positiivseks siis käib see kõik ikka palju kergemalt ja kiiremini. Muidugi sünnitanud naised sellepeale räägivad aina mulle, et unusta ära- see on niii rõve ja valus ja sa mõtled nii ainult praegu aga kui sünnitama lähed siis ei ole sul nende mõtetega midagi peale hakata..Ma soovin ka seda, et suudaksime mehega ikka teineteisele samuti aega leida ja olla ka mees ja naine mitte ainult emme ja issi..sellepeale samuti- unusta ära, laps kisab ööd japäevad läbi, magab teie vahel raudselt ja siis ei taha te teineteisest kuuldagi...jne..jne...
    Niiet ma ükspäev läksin töölt koju oma kõhukesega ja istusin mehe juurde diivanile ja nutsin kuna mu sõbrannad olid mu ära hirmutanud :D Mehe arvates on naised ikka nii imelikud, et üldse teineteist ei julgusta vaid pigem hirmutavad..
    Ma saan aru, et sünnitusel võib kõike juhtuda ja alati peab olema kõigeks valmis..aga siiski..miks alati hullemat karta ja juba eos enda jaoks mõelda kui paha kõik on?

    Kõik algab meist enesest ja meie mõtetest :)
    Mina soovin Sulle ja ka teistele ootajatele kerget ja kiiret sünnitust!


    ReplyDelete
  27. Loen seda ja mõtlen, et kuidas küll mina ennast tundsin... Enne sünnitama minemist ma ei mõelnud sellele, et kui valus see võib olla või mis või kuidas see üldse toimuma hakkab.. kuidas see kõik välja näeb. Alguses ma ehk mõtlesin sellele, aga loobusin, sest seda ei ole võimalik ette teada. Võtsin iga hetke korraga. See on üks suurepärane kogemus, ja vaatamata kõigele mis su kehaga sel perioodil juhtub, oled Sa nõus mõne aja pärast selle kõik uuesti läbi tegema, sest lapse väärtus kaalub selle kõik üle! :)

    ReplyDelete
  28. Minu jaoks polnud ka sünnitus "valus" , lihtsalt äärmiselt suur ebamugavustunne, ei saand lõpuks istuda ega astuda ega hingata, aga see polnud iseenesest halb tunne. Mehe seljamassaasist olid järgmine päev sinikad :D Ise nõudsin alaselja punktidele massaasi, tohutult aitas tuhue ajal, aga järgmine päev kirusin, jääkott seljal. :) Tahtsin ka seda õelda, et loodan, et jagad oma sünnituskogemust hiljem meiega ka :) Et kuidas siis sulle tundus :)

    ReplyDelete
  29. Oleksid justkui minu mõtted siia kirja pannud :) Mind ajasid need küsimused stiilis ''kas sa juba kardad ka?'' lõpuks juba muigama ja püüdsin taolisi repliike lihtsalt ignoreerida. Nüüd, olles sünnitanud, olen ma tegelikult küllaltki samal seisukohal ja kuigi mul ei õnnestunud kogeda just lihtsamate killast sünnitust, siis oli see totaalselt tuhat-miljon korda seda kõike väärt ja olen absoluutselt nõus seda veelkordki läbi elama. Loodan, et Sinulgi on samad tunded :) Toredat teineteisega harjumist teile kolmele!

    ReplyDelete

© Anna Elisabeth 2016. Powered by Blogger.