Social

#2 baby talk: the struggles

Sunday, September 25, 2016

Nädalavahetusel täitus mul 32. rasedusnädal, mis tähendab, et tähtajani on jäänud vähem kui kaks kuud. Ning mul on tunne, et me oleme üks klassikalisemaid last ootavaid paare üldse, sest pool kodu on remondikaoses. Ma ei jõua ära oodata, et remont juba valmis saaks ning hoian pöialt, et poiss ei otsustaks varem tulla: tahan seda "filmilikku" korras ja kaunisse koju toomist, kus saame rahus koos kasvama hakata, mitte ei pea lapse jalutuskäike saagimise ja puurimise järgi planeerima. 

Ehkki olen igal õhtul magama minnes tänulik järjekordse päeva eest, mil laps veel kõhus "küpsenud" ja põksinud on, ütlen ausalt... ma tahaks, et ta oleks juba väljaspool kõhtu. Ma tahan lihtsalt nii väga oma keha tagasi. Ja ei, ma ei pea silmas figuuri (KUI siis ainult selles mõttes, et saaksin uuesti kõiki oma riideid kanda), kuid enesetunnet. Rasedus on minu jaoks osutunud füüsiliselt raskemaks kui ma arvata oskasin. Ma pääsesin esimesel trimestril iivelduseta ja teine trimester lausa lendas mööda (kui siis ainult mõningase alaseljavaluga), kuid niipea kui saabus kolmas... Kohal on seljavalud, kõrvetised, jalakrambid (magneesium aitab), alakõhuvalu öösel magades ja külge keerates (spetsiaalne padi aitab), pisikeste jalgade tugevad hoobid ribidesse (need on armsad ja oodatud ainult teatud piirini :D), pidev põiekas (3x öösel tualetis käia on miinimum) ja samasugune ma-tahan-ainult-magada nagu esimestel nädalatel (samas öösel ja varahommikul olen just unetu). Ning akne. Ma pidin ravi pooleli jätma ja kõik tuli kolinal tagasi ning tundub, et hormoonide tõttu justkui kolmekordselt. Mu nahk on reaalselt nii hullus seisus, et ma tunnen end ka meigiga jubedana ning ei taha eriti kodust väljuda. Pildid on puhas blur, väga vabandan - tegelikkus on juba mitu kuud midagi hoopis muud. Inimesed hoiatasid mind, et dekreediaeg möödub ülikiiresti ja nii see ka on. Olen kodune olnud alates 1. septembrist ja vaevu midagi tarka teha jõudnud, sest ma lihtsalt... ei jaksa. Ja katsu sa siis nautida viimaseid kuid kahekesi, kui kodus on remont pooleli ja mina pidevalt lihtsalt magan. 

See pole nüüd vingumine või hala, lihtsalt ilustamata reaalsus. Ilusaid asju on loomulikult rohkem ja jätkuvalt on see kõik ulmeliselt uskumatu ja meie elevus meeletu. Mu lemmikhetked päevas on need kui me magama lähme: just siis on ta kõige aktiivsem ja teeb meile korralikku tsirkust. Liigutused on ikka meeletud, kõht kõigub ühest küljest teise ja vahepeal on aimata väikest õlga-põlve või isegi kanda. Ja see on nii uskumatu. Kuni ta mulle kuskile närvidesse virutab ja ma eelistan, et ta magama jääks. :D

Minult on palju küsitud, kas ma kardan sünnitamist. Ei karda. Ma tean, et see saab olema valus ja see valu saab olema kordades suurem kui ma olen võimeline üldse ette kujutama, aga ma ei karda seda valu ette. Mul pole eriti kõrge valulävi ka, nii et ajaksin end ette muretsedes lihtsalt asjatult paanikasse. Ma pole ka eriti sünnitusplaanile mõelnud, vaid otsustasin, et usaldan ennast ja arste siis, kui see aeg kätte jõuab. Teen otsused siis kui on nende tegemise aeg. Seni tean vaid nii palju, et L. peab terve aja minu kõrval olema ning ette ära ma mingeid valuvaigisteid paluma ei hakka. Üks hirm on mul küll: ma ei tahaks keisrilõiget ja loodan, et seda ei tule teha. Hetkel pole selleks ka mingeid näidustusi ega ohtu, kuid kohapeal võib nii palju muutuda. Nii et loodan väga-väga, et kõik sujub vähemalt nii, et saaksin ise sünnitada. 

Hetkel ei oskagi rohkem millegi üle arutleda... Neid teemasid on tegelikult ju nii palju. Teie kommentaarid-küsimused-soovitused on ka väga teretulnud. Tean, et ma pole sellel teekonnal üksi ja teie seas on nii mõnigi, kellel ees või värskelt seljataga sama kogemus. :)

25 comments

  1. Mul täitus just 31 nädalat ja Sa panid täpselt kirja selle, mida tunnen. Ka mina hakkasin raseduse füüsilist raskust tundma, nii kui kolmas trimester algas. Jõudu meile selles:)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, jõudu. :) Magamisel on mulle abiks C-kujuline Mothercare padi, magneesium on kõvasti jalakrampidega aidanud. Võtan ka rauda (aga seda, sest näitajad olid madalad). Arvan, et ei peakski endale liiga suurt stressikoormat panema, meil on õigus lihtsalt vegeteerida, sest juba paari kuu pärast ootab meid aastaid kestev pidev sebimine. :)

      Delete
  2. Pole selles keisris hullu midagi- 2 tükki seljataga. Viimane 5,5 kuud tagasi.
    Päris tagasi saab oma keha peale imetamise lõppu.
    Jõudu ja jaksu!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, tean samuti mitmeid, kellel see tehtud, kuid see on siiski ainus asi, millele ma olen ette mõelnud, et seda võimalusel ei tahaks. Kuid lõpus tuleb niikuinii nii teha, kuidas lapsele ja emale kõige ohutum on, see on kõige olulisem. :)
      Suur aitäh! :)

      Delete
  3. Tean, mida sa tunned. Just akne osas. Raseduse ajal muutus mu naha olukord päris hulluks. Tavaline oli see, et enne välja minemist nutsin, sest tundsin ennast akne tõttu nii koledana. Peale sünnitust jällegi läks nahk nii ilusaks, et nii heas seisukorras oli ta viimati lapsena :D nüüd kahjuks on akne jälle tagasi, kuid loodetavasti saan kunagi sellest ka jagu.
    kerget lõppu sulle! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh! Loodan, et saad ka naha korda - käi kindlasti nahaarstil! Mina sain sellest abi. :) Nüüd lähen sel nädalal uuesti (venitasin ka liiga pikalt seda visiiti... ), et näha, mida ma raseduse ajal kasutada tohiksin.

      Delete
  4. Jõudu ja vastupidavust Sulle! Eks see lõpp kipubki venima koos ootuse ja keharaskuse kasvamisega.
    Mina olen selline, kes tahtis enne sünnitust nii palju teada kui võimalik, kuid mõni eelistab, nagu sinagi, lihtsalt teadmatust. Aga siiski ma soovitaks Sul harjutada rahustavat ja sügavat hingamist. Hinge kinni hoidmine valude ajal on kõige hullem. Tean seda oma kahest kogemusest, kui ka teiste käest.

    Parimat :)!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh!! :)
      Ma päris teadmatuses pole, olen ikka materjale lugenud ja loengutes käinud (v.a sünnituse omas, tõesti, et vältida asjatuid hirme ja eelarvamusi). Hingamise kohta olen palju kuulnud, et see on n-ö võti, nii et püüan seda kindlasti meeles pidada. Juba praegu teen hingamisharjutusi kui vahel valus on. :)

      Delete
  5. Mul endal on üks laps praegu 1 aasta ja 8 kuud vana ja teine laps sünnib veebruaris. Ma soovitaksin sulle seda, et proovi teadlikult keskenduda praegu sellele, et sa võid teha ükskõik mida sa ise tahad. Kui oled väsinud, siis maga. Kui ütled mehele, et lähed tunniks kaubanduskeskusesse, aga tahad jääda sinna hoopis 3ks tunniks, siis sa ei pea isegi kellelegi sellest teatama. Kui tahad oma kodus remonti teha, siis palun väga. Kuigi muidu on sul raske olla (valud ja akne jne), siis see vabadus, mis sul on praegu dekreedi ajal on tegelikult nii magus. Kui laps sünnib, siis elu selle koha pealt muutub ja see ei ole ka midagi ületamatut, aga nõuab lihtsalt harjumist. Mõne jaoks on harjumine lihtsam ja teise jaoks raskem ning see ei allu tihti sinu kontrollile (tere, hormoonid! :)). Aga jah, selline vabadus on üks põhiasi, mida emad taga igatsevad ning mida sa järgmise paari aasta jooksul harva saad nautida (kuigi need paar aastat on ka nii lühike lõik sinu elust) Äkki aitab sind see kui sa sellele kõigele teadlikult mõtled. Võibolla siis ei tundu need viimased kuud liiga pikad ja pärast on seda suurem rõõm ning rahulikum tunne oma lapsele "tere" öelda

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh Sulle! Niimoodi mõelda on kindlasti ka mulle endale mõistlikum, sest praegu tunnen pidevalt nagu ma peaksin midagi tegema, kellelegi seltsiks olema jne. Peaksin tegelikult üsna julmalt veidi egoistlikum olema, sest varsti selleks egoismiks tõesti enam aega pole. Püüan endale vähem pingeid ja kohustusi laduda. :) Ehkki mu abikaasa ise julgustab mind puhkama, magama ja nt mitte remondi järelt koristama kogu aeg, tunnen ma end ikka nõmedalt kui niisama "vedelen". :D
      Aga kusjuures, need kuud ei veni... Need lähevad just liiga kiiresti.

      Delete
  6. Nägin sind üks päev linnas ühes kaubanduskeskuses. Sattusin üsna lähedal seisma, mõtlesin mõnda aega, et kust sa küll tuttav tundud. Hiljem sain alles aru :) Asja point on küll tegelikult selles, et olgugi, et sa ise tunned, et see akne on ka meigiga väga märgatav, siis tegelikult minule see nii väga silma ei jäänudki. Küll märkasin, et see rasedusaegne sära sinust mööda pole läinud ;) Nii et pea püsti, sära edasi, põhiline ikka see, et ise ja laps olete terved. (Loodan, et sa ei pahanda, et sinatan!)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Su kommentaar on nii armas, et kui natukenegi rohkem rasedushormoone oleks mul peas, mitte nahal, siis ma hakkaks tõenäoliselt nutma! :D Suur-suur aitäh Sulle, tõid mulle naeratuse näole!

      Delete
  7. Tuttav tunne! Minu beebi on praeguseks juba aasta ja kolme kuune, aga mäletan neid tundeid hästi. Kolmas trimester ongi natuke keerulisem, kuna beebi muutub järjest aktiivsemaks ja surub seljale ja põiele, nügib just siis, kui sina tahad rahulikult pikutada ja ärkab koos sinuga öise pissimaratoni jaoks :p. Minul läksid jalalabad ja näpud kohutavalt paiste kuskil 36. nädalal, ega muu aita kui jalad üles ja mees teeb jalamassaaži :D. Aga see kõik möödub ja varsti on pisike tibu kohal! See aeg läheb lihtsalt uskumatult kiiresti. Ka oma keha saad ühel heal päeval tagasi :).
    Mis ma aga ennekõike öelda tahtsin, on see, et nõustun eelkirjutajaga, et proovi praegu maksimaalselt puhata ja mitte midagi tegemist nautida, sest varsti pole see enam päevakorras. Mina rabelesin viimse hetkeni, töötasin ja lõpetasin magistriõppe (hea, et tehtud sai muidugi), pärast mõtlesin, et oleks natukene rohkem võinud nautida seda lihtsalt olemist ja veel enam, partneriga kahekesi olemist. Kas või lihtsalt ses mõttes, et süümekateta lihtsalt "vedeleda" ja naudiskleda... aga tean, et tahaks muidugi kõik enne valmis saada-teha, lisaks pole mahti niisama n-ö passida, kui tegutsemisharjumus suur. Lihtsalt tagantjärele mõtted. Ahjaa, mina soovitan just väga sünnituse loengusse minekut, see pani kuidagi kõik ootused/hirmud/lootused paika, kuigi jah, info on kõik kirjanduses olemas muidugi. Mõneti oli lihtsalt hea teisi tulevasi emasid samas olukorras näha ning sellises vestlusringis osaleda. Lõpuks läheb niikuinii, nagu läheb .. :).
    Ja näonaha pärast ära muretse, varsti läheb jälle korda. Ilusat ootuse jätku, põnevad ajad on ees!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Suur aitäh Sulle, Sa oled niii armas! :)
      Alates homsest vedelen ja teen lõunauinakuid süümekateta, luban! Õnneks koristamist ma isegi naudin hetkel, teen seda rahulikus tempos ja see annab hea võimaluse natukenegi end liigutada, sest mingi trenn hetkel väga kõne alla ei tule.
      Partneriga kahekesi olemist tahan maksimaalselt veel nautida - remondi kõrvalt on see keeruline, lisaks on ta väga töökas, aga sel sügisel tuleb nii palju häid filme kinno ja elame ilusas kandis kus jalutada, nii et loodan temaga veel võimalikult palju kahekesi olla. Mitte et me seda enam kunagi teha ei saaks, aga ikkagi on need viimased nädalad lihtsalt paarina. :)
      Sünnituse loengut ma siis kaalun veel, aga käisime näiteks tugiisiku omas, mis andis ka päris hea ülevaate.
      Mul veel pole midagi paiste läinud, aga alles 32. nädal ka. Lõpuks kindlasti kuskil midagi läheb, eriti kui üle peaksin kandma. Eks näis.
      Näonaha julgustuse eest ka aitäh! Loodan väga, et saan ikka olla ilus ema, ärgata ja särada, mitte ärgata, peeglisse vaadata ja tönnida. :D
      Palju paisid ja tervisi Sulle ja Sinu beebile! :)

      Delete
  8. Proovi apteegist shebamed sügavpuhastavat näovahtu+ matistav näokreem shebamedi oma. Mind aitas väga hästi ja kiirelt. Mōeldud aknelisele nahale aga peaks olema looduslik, edu!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Olen proovinud Sebamedi, ei aidanud kahjuks. :(

      Delete
  9. Palju jõudu! Ka mina soovisin, et ei asi ei läheks keisrini ja õnneks polnud ka vajadust. Minu arust on sul väga õige suhtumine, ei olegi mõtet väga sünnituse valulikkusele mõelda. Usalda arste ja ämaemandat ja minu arust saab ka abikaasa palju ära teha, et olemine mõnusam oleks. Sellise pisikese soovituse siiski annan, et väga hea oli võimlemispalllil istumine, aga kõik naised on erinevad. Erinevaid asendeid tasub katsetada.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh! Arvan ka, et jätan muretsemised sellesse hetke kui need mured tulevad ja enne püüan olla võimalikult rahulik. Kas pallil istudes leevendasid tuhusid?

      Delete
  10. Jah minul küll, mul oli teisel sünnitusel suurepärane ämmaemand, kes oskas väga hästi juhendada hingamise osas ja valu leevendamise osas. Tema soovtas end palli peal istudes kõigutada ja minu arust oli see parim. Mees siis samal ajal masseeris selga. Kui tuhu tuli, siis kippusin hingamist ära unustama ja ämmaemand palus mehel mulle hingamist meeldetuletada. See oli ka väga hea. Minu jaoks oli kõige hullem olla selili, siis olid tuhud kõige hullemad. Arvan, et suuresti just seetõttu oli mu esimene sünnitus nii valulik, et suurema osa ajast olin selili. Toredat ootust!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jätan pallinipi siis meelde ja proovin seda kui vajadus tekib.
      Kusjuures ühes Perekooli loengus räägiti meile ka, et selili olemine (veel enam selili sünnitamine) on kõige ebaloomulikum, just vaagna asetuse tõttu on parim sünnitada pigem allapoole (istudes-kükkis vms) või külili.
      Aitäh! :)

      Delete
  11. Sünnitusplaani soovitan teha kas või enda jaoks lihtsalt, et mõtled kõik need asjad läbi, mis seal ette võivad tulla. Hea, et perekoolis ka käite, siis ei taba sünnituse ajal sind mingid tegevused või protseduurid ootamatult ja ei aja ka paanikasse (niigi õrnas olekus).
    See plaan ongi mu meelest hea, et kogu sündmus oma peas läbi käia, samas loomulikult ei pruugi mitte miski minna nii nagu sa oleksid esialgu soovinud - nagu minul, tegin nüüd teise lapsega ka ilusa plaani mõtlesin läbi ja reaalsuses pidas ainult 1 punkt "tahan võimalikult kaua kodus olla" ja laps sündis täiesti planeerimatult kodus :D
    Igaljuhul edu sulle ja rahulikku ootust!

    ReplyDelete
  12. Akne on tõeline jubedus, aga katsu mitte stressata! Minul teeb naha oluliselt paremaks (neti)apteegis müügil olev Bioderma Sebium sari, oled proovinud? Soovitan soojalt!
    Aga mis jumestuskreemi hetkel kasutad või oskad viimase aja lemmikut soovitada? Kas oskad öelda midagi sellise jumestuskreemi kohta nagu Elizabeth Arden
    Flawless Finish Perfecfly Nude ? :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma kasutan Bioderma Sensibio sarja, mis pigem kuivale ja punetavale nahale. Sebium on vist rasusele mõelda ja rasune pole mu nahk kuskilt otsast.
      Kasutan hetkel Too Faced Born This Way jumestuskreemi, mis on absoluutselt imelise katvusega, varjates kogu punetuse. Kahjuks ei saa seda Eestist, aga reisidelt on võimalik napsata. Seda EA jumestuskreemi kahjuks kommenteerida ei oska, pole seda ise kunagi kasutanud. :(

      Delete

© Anna Elisabeth 2016. Powered by Blogger.