Social

#1 baby talk

Thursday, May 26, 2016
Kes sööb oma sõnu ja kirjutab blogis siiski pisut ka beebiteemadel? Minaaa! Kuid teate, kui miski hõlmab su elust nii suure osa ja inspireerib sind oma mõtteid ka teistega jagama, pole selles ju midagi halba. Iial ei hakka ma postitama näopilte oma lapsest või kirjutama midagi liiga isiklikul tasandil, kuid suurima heameelega arutleksin teiste minuga koos ootavate või juba lapsed saanud naistega nii mõndagi. :)

Täna tahtsin endast välja kirjutada mõningad asjad, mis mind lapseootuse alguses kõige enam üllatasid. Delfilikule pealkirjale mõeldes siis mu esimese trimestri viis suurimat üllatajat. On mul mõttekaaslasi, kes on samamoodi tundnud? :)


1. Rõõmu asemel on mure. Arvasin kunagi, et niipea kui testil mulle kaks triipu vastu vaatavad, olen õnnejunnis, kõnnin pilvedel ja säran. Tegelikkuses oli väga raske mitte stressata kuni esimese ultrahelini, kus lõpuks vilkuvat ja tublisti töötavat südant nägin ja siis mitte stressata teise ultrahelini, kus ka südametööd kuulda oli ja laps aktiivselt siputas ning eeskujulikke mõõte esitles. Ma tõesti arvasin, et rasedus on ainult üks suur õnnis seisund ja eks ta tegelikult on ka, aga ausalt, ema süda hakkab muretsema alates hetkest, mil ta on oma lapsest teadlik ega lõppegi kunagi. Hetkel muretsen looteanatoomia uuringuni ja siis sünnituseni ja siis tulevad juba kõik teised mured ja nii vist elu lõpuni. Aga see on tõsi, et rõõm ja õnneemotsioonid kaaluvad selle loomulikult üle.

2. Raske on oma kehaga leppida. Mõtlesin alati, et kui esimene kõhupunn ette tekib, siis olen selle üle ainult uhke. Ja ma ausõna olengi väga uhke, aga kardan, et see aeg kui ma reaalselt oma kõhtu ka imetlen jääb natuke rohkem tulevikku. Praegu vastu suve on poes riideid proovides ikkagi selline natuke nõme tunne, et eluaeg olen ju lameda kõhuga olnud ja oma kõrge värvliga teksasid kandnud, nüüd aga ripub mingi "volt" üle. Tean, et see volt on tegelikult üks äärmiselt armas ja vajalik volt, aga need esimesed kuud on lihtsalt nii võõrad. Keha pole veel nii väga muutunudki, aga juba on sellega kohati keeruline harjuda. Eluaegsele väikeserinnalisele on uus volüümikam büst muidugi väga teretulnud, selle valulikkus siiski mitte nii väga. :D

3. Sa tunned end süüdi. Minu esimesed kuud möödusid voodis, diivanil või siis tööl vaevu ärkvel püsides, sest ma olin kogu aeg lihtsalt nii-nii-nii väsinud. Blogi jäi samuti haletsusväärselt vaikseks, aga ma lihtsalt ei jaksanud ja mul oli null motivatsiooni isegi koeraga pikemaid jalutuskäike teha. Ma tahtsin lihtsalt magada ja et maailm mu rahule jätaks. Ma ei suutnud isegi treppidest käia, ilma et mu jalad ei hakkaks tuld lööma või hing kinni ei jookseks. Teadsin, et võin kõik julgelt lapseootuse arvele panna (ja pidev väsimus on üks levinumaid esimese trimestri sümptomeid!), kuid ometi tundsin end nii süüdi ja saamatuna, küsisin endalt, et kui ma juba praegu nii hädine olen, mis siis veel hiljem saab. Õnneks tuli teisel trimestril energia siiski tagasi. See algas muremõtteid lahjendava KV-uuringuga, millest alates oli ka pisut kergem hakata muudele asjadele keskenduma.

4. Elu läheb täpselt samamoodi edasi. Enne kui ma lapseootele jäin, kujutasin seda palju ette. Huvitav, mis tunne oleks oma vannitoas hambaid pesta või oma voodis magada või tööl käia või abikaasaga kinos käia nii, et olen lapseootel. Et kas mul pendeldab siis kogu aeg kuklas see hea mõte ja naeratan pidevalt omaette ja igapäevaelu pole enam igapäevaelu, vaid on midagi ülierilist. Ja teate mis, kõik on täpselt sama. Jah, vahel peeglist möödudes jään veidi oma kõhukumerust uurima, magada on ebamugavam kui enne ja meie igapäevastes jutuajamistes on väga suur osakaal lapseteemadel, aga kõik muu on täpselt sama. Ma ei oota bussi naeratusega, et ihhihhii, ma olen rase. Ma olen täpselt samasugune nagu olin enne. Lihtsalt on üks suur asi, mida oodata - see meenutab justkui reisiärevust.

5. Inimeste huvi on meeletu. Te ei kujuta ette kui palju minult küsiti juba teisel raseduskuul, kas ma juba lapse sugu tean. Selgitasin siis, et sellega läheb ikka veel omajagu aega, kuid peaaegu igapäevaselt uurib keegi, kas tulemas on poiss või tüdruk. Samas, mis siis kui me ei soovigi seda enne sündi avaldada? Samuti on meil 99% kindlad nimevariandid olemas, aga hoiame need enda ja pereringis. Ometi uuritakse nimede kohta konstantselt. Enne kui me jõudsime ise harjuda mõttega, et sügisest saab meid kolm (koos karvastega viis!), taheti juba teada, kas laps saab oma toa, kui kauaks ma lapsega puhkusele jään ja mis kõige kummalisem - kas plaanime talle kiiresti ka õde-venda. See on häiriv ajal, mil me ka ise oleme alles segaduses, kuid samas armas kui need küsimused tulevad elevil lähedastelt. Kahe otsaga asi.

13 comments

  1. Siiralt imetlen su arvamust, et oma last ei tohiks nii avalikult internetis eksponeerida nagu väga-väga paljud (ma ütleks, et enamus) seda teevad. See on päris hirmutav kuivõrd jääb inimestel meediakasvatusest vajaka ning et nad ei mõista, mida oma lapsele teevad.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh. :) Olen nõus, et kui armas su laps ka poleks, see rõõm võiks jääda lähedaste ringi. Beebi kaenlas hoidmine ja outfitipildid ei lähe justkui kokku, samuti tema täiskasvanute üritustele kaasa võtmine. Aga igaühel on õigus oma põhimõtetele ja valikutele, ka lapsekasvatamise osas. :)

      Delete
  2. Mulle väga meeldis seda postitust lugeda. Nii armsad emme mõtted :)

    ReplyDelete
  3. Nii armas lugemine. Aitäh, et jagasid oma mõtteid :)

    ReplyDelete
  4. Nii tore, et natukene ikka jagad oma beebiuudiseid ka siin :) .. See on küll imelik, et inimesed küsivad juba nimede ja veel imelikum, et inimesed küsivad, millal õe-venna laps saab.. ISSAND JUMAL! :D :S

    ReplyDelete
  5. Ootan ka ise praegu oma esimest last ning tuleb tõdeda, et kõik need mõtted/üllatused/olukorrad on ka mind tabanud. Olen küll kuu või paariga eespool :)
    Eks see ootuse aeg ongi väga põnev ja eriline, aga samas elu liigub jätkuvalt samasoodu ning ka argumured ei kao kuhugi.
    Ka mina olin üllatunud kui palju muretsemist käib rasedusega käsikäes. Tuletad endale konstantselt küll meelde, et pole mõtet muretseda ja küll kõik laabub, aga seda väikest häälekest seal ajus on hirmus raske päris vaikima saada.
    Igal juhul loodan, et see ei jää viimaseks lapse ja ootuse teemaliseks postituseks :)
    Mõistan täielikult ja austan väga otsust blogi mitte emmeblogiks muuta, aga aeg-ajalt mõni postitus oleks väga vahva. Eriti kuna meie tulevased rõõmud ja mured võivad väga samaaegsed ja sarnased olla :)

    Ilusat ootusaega sulle! :)

    ReplyDelete
  6. Võin omast käest öelda, et sa pole tõepoolest ainus, kes niimoodi tunneb! Raseduse algus oli minu jaoks vaat et isegi keerulisem ja veidram kui see nö "päris" punnkõhuga aeg. Raseduse lõpupoole oli iga päev ja tihti tunda lapse liikumist, olin saanud mitu kuud mõttega harjuda ja üldse muutusid mured rohkem rõõmuärevaks ootuseks. Kuigi jah, muresid jätkub nüüd sul kogu eluks. :D Ja hoiatan natuke ette, et kui praegu sind küsimustega pommitatakse, siis varsti hakkad kummalisi soovitusi nii aknast kui uksest saama... :) Emade rõõmud! :) Aga hästi armas, et oma mõtteid jagad ja ma usun, et paljudele pakuvad ka lapseteemalised jutud huvi!

    ReplyDelete
  7. Minu jaoks nii huvitav postitus, ilmselt paljudel sarnased mõtted. Pole küll ema, ega ka ei oota. Kuid olen alati pere inimene olnud ja seega see 4. punkt oli nii kuidagi mina. Mul on ka veel ettekujutus, et kui kunagi ootan, siis on ta nii oodatud ja et koguaeg ju mõtlen vaid selle peale ja et naeratan totralt bussipeatuses on kohe kindel laks. :D Aga eks ma siis kunagi saan ka teada, kuidas siis sellega päriselt on. Aga palju õnne ja rahu sinu südamesse, et muretsemine siiski väheneks. :)

    ReplyDelete
  8. Viimane punkt ei puuduta isegi ainult lapseteemat. Inimesed ongi sellised, uudishimulikud ja elevil teiste elu pärast. Mõnikord küsitakse nii ilmselgeid asju ja teinekord minnakse küsimustega veidi üle piiri ja privaatsusele ruumi ei jäeta. Nii on ja pole midagi teha. Kohati ajab närvi, samas ka väga armas, et tuntakse huvi. Jõudu! See ei lõppe! :D

    ReplyDelete
  9. Mu meelest on need jutud vägagi lahedad ja huvitavad ja nii hea meelega loen moe jms kõrvalt

    ReplyDelete
  10. Mind pani mõtlema punktid 1 ja 4. Esimene punkt on nii minulik, see pidev mure ja ma olen seda üritanud ka teisiti sõnastada, et noh ma nagu ei muretse, aga pidev mõte, et kas ikka lapsega on kõik korras ja kas ma tegin õigesti jnejne. (mul 2 aastane lapseke). Pigem saan teiselt vastukaja, et ah mis sa muretsed ja ära muretse...siis ongi raske seda emaduse tunnet seletada, et ma saan rahulikult õhtul magama jääda ja iga nutu peale ei reageeri üle, aga mingi kontroll on alati. Ja neljanda punkti kohta...algul ei olnud tõesti mingit väga teist tunnet, aga kui kõht juba veits suurem oli siis tuli tore asi see, et sa ei ole enam kunagi üksi. Üksi kodus olles on sul ikka seltsiline kõhus olemas, kes vahest endast märku annab ja see on eriti lahe tunne. Peale sünnitust oli päris naljakas ilma lapseta kuskile minna, et tuli tagasi see tunne, et ma olen täiesti üksi n. poes. :) Ma loodan, et mu jutt väga segane ei ole ning ilusat kasvamist!! :)

    ReplyDelete

© Anna Elisabeth 2016. Powered by Blogger.