Social

väikesest pahalasest minu sees

Tuesday, December 8, 2015

Tunnistan, et olen viimasel ajal blogist eemal olnud, kuid mitte ainult blogist. Ma eemaldusin justkui kõigest pisut, sest ma lihtsalt ei tundnud end ühel hetkel enam iseendana. Peeglist ei vaadanud mina vastu ja asjad, mis peaksid minus nii palju rõõmu tekitama, tundusid järsku väheolulised. Ja siis tundsin ma end halvasti, et ma ei osanud rõõmu tunda asjadest, mis peaksid mind ju ometi 24/7 õnnelikuks tegema. See hakkas omakorda veel veerema ja enne kui ma arugi sain, oli mul paari nädala jooksul 5-6 väga halba ärevus/paanikahoogu (ja ma siiani ei taha neid nii nimetada, sest tegu paistab olevat sama popi sotsiaalse nähtusega nagu gluteenitalumatus, ent L., kes neid pealt nägi ütles, et just need nad on). Ma ei tahtnud hommikuti voodist välja tulla ja magasin kogu aeg sisse, sest mul oleks justkui mingi meeletu raskus rinnale laotatud, mis lihtsalt ei lase mul istuli tõusta. Ma tegin tööd automaatselt, nagu mingi robot. Hommikul to do list kätte, asjad valmis... Unustasin end isegi hiliste tundideni tööle, sest sellele keskendudes oli vahepeal justkui kergem... välja arvatud neil päevil kui just töö mind enim ärevile või närvi ajas ja siis olin oma mustas augus üksinda. Ma ärritusin väga kergesti. Teen seda siiani ja olen alati teinud, sest selline on mu iseloom (lühike süütenöör, mille otsas on püssirohi, nagu ütlevad kõik mu peres), kuid ma ärritusin veelgi kergemini ja absoluutselt IGA asja peale. Kordasin L-le, et palun-palun-palun kannata ära, ma ei tea, mis minuga lahti on, ma ei ole mina, mingi deemon elab mu sees.

Ma võitlesin selle "deemoniga" iga päev, mõnikord lasin tal võita, teinekord andsin talle jalaga, nii et tundsin end isegi päris hästi. Aga isegi kui ma end hästi tundsin, koputas ta mulle õlale ja sosistas kõrva "sa ei oska seda", "ära mine sinna üritusele, seal tehakse niikuinii pilte ja vaata, milline sa välja näed", "sa pole isegi ülikooli lõpetanud", "sul on veel see tegemata", "vaata oma nahka, sa ei saa kunagi aknest lahti", "sa oled juurde võtnud", "sul pole midagi selga panna", "sa unustasid midagi"... Ausalt, see "deemon" oli kõige õelam isend, kellega ma iial olen pidanud aega veetma. Kuni ma siis ühel hetkel sain aru, et see olin mina ise. Umbes sellest hetkest hakkasin ma enamatel päevadel teda võitma ja ta julges üha harvemini pead välja pista. Aga sel ajal kui ma temaga koos olin... Ma tundsin, et ma olen kõige inetum inimene maamunal, et ma ei tee päevas piisavalt kasulikke ja produktiivseid asju, et ma ei vääri oma tööd ega abikaasat, et mul on kõige mõttetum blogi, mis tuleks üldse kinni panna (ma olin sellele nii lähedal). Ma tegin ka kõige pisemaid ja mõttetumaid asju, sest tundsin end lihtsalt nii väärituna, et isegi need pisikesed ja mõttetud asjad tundusid mulle olulised. Näiteks kerisin oma Instagrami ja hakkasin järjest "koledaid" pilte kustutama. Ausõna. Ma ei tea.
Ühtlasi ma ei tea, miks ma seda siin praegu jagan. Äkki selleks, et see oleks viimane korralik hoop sellele deemonile ehk siis mulle endale, et ma näeks, et olen sellest võitu saanud. Tegelikult ei ole, aga viimasel ajal on juba paremaks läinud ja ma näen n-ö päikest pilve taga, samm-sammult saan aru, mis mul kõik on ja mida ma ei vaja. Ma ei tea, kust see pahalane minusse puges, aga tal on aeg kaduda. Ja kui teie sees elavad pahalased, avage ka neile uks, et nad võiksid lahkuda ja ukse enda järel sulgeda. Nad lahkuvad alati, siis kui nad näevad, et nad enam kutsutud pole. Seni kuni sa neile oma kurbuse ja enesehaletsusega laua katad, on neil alati, millest toituda aga kui neist üle oleme ja nad nälga jätame, lähevad nad ära. Kui keegi on praegu kurb või õnnetu, saadan talle maailma kõige pikema pai ja kallistuse ja mitte ei looda, aga LUBAN, et kõik läheb paremaks! Kui vähegi võimalik, ümbritse end inimestega, kes tekitavad sinus ainult häid tundeid ja mõjuvad sulle innustavalt, mitte pidurdavalt. Inimestega, kelle juuresolekust piisab, et end veidigi paremini tunda. Minul olid selleks peale mu imearmsa pere (eriti heaks rõõmuteraapiaks oli loomulikult Freddie) veel paar-kolm sõpra, kes lihtsalt.. olid olemas. Nad teadsid, et kõik pole hästi, aga nad ei peljanud seda (vahel kurbus justkui peletab inimesi, aga mitte kunagi neid õigeid inimesi) ja olid lihtsalt minuga koos ja mis kõige olulisem: käitusid minuga normaalselt ja igapäevaselt, sest haletsev "kuidas sul täna siis on?" oli viimane asi, mida ma vajasin. Nii et aitäh mu perele, Mari-Liisile, Sandrile ja Triinule. Te olete mu silmaterad. :)

27 comments

  1. Väga huvitav lugemine, kiidan aususe ja julguse eest. :)
    Mõtlesin omalt poolt ka midagi kirjutada, et lihtsalt anda Sulle märku, et Sa edaspidi julgeksid ka nii avameelselt kirjutada.
    Tundsin su loost ära ka enda, sest ka minul on ette tulnud perioode, kus ei ole just kõige lihtsam end voodist üles saada. Raskus õlgadel surub tagasi teki alla ning kui alla annad, siis juhtubki see, mida sa just kirjeldasid. Tuleb olla vapper ja leida taas üles see "miski", mis on sinus hea ja mis sind edasi innustab. Tean samuti omast kogemusest, et seda leida pole lihtne, kuid kuna Sinu loost saan aru, et ole tugev isiksus, siis on hea meel, et Sa oled õigel teel! See "miski hea" on ju meis kõigis olemas. :)
    Edu ja jõudu Sulle, Sa oled minu üheks inspiratsiooniallikaks!

    ReplyDelete
  2. Olen ärevushoogudega võidelnud praeguseks päris kaua. See käib deemoniga käsikäes ja tean täpselt, millest räägid. Sageli jäävad paljud emotsioonid pika aja jooksul välja laskmata, ilma et oleksime seda tähelegi pannud, ja sellest omakorda tekibki mingi sisemine rahulolematus ja raskus hinge. Aga hea uudis on see, et see läheb alati üle! :)
    Mul on ülihea meel, et kirjutasid sellest, sest see on väga oluline. Sellest peab rääkima, nii et suur aitäh Sulle! :)

    ps. never forget, oled ilus inimene nii seest kui väljast!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, nõustun, alati on kergem kui oled need mingi hetk välja elanud, mis siis, et see väljaelamine ise pole väga meeldiv - vähemalt saab n-ö "tühjaks". Aga suur-suuuuur aitäh Sulle! :)

      Delete
  3. Millal see kasukas New Yorkerist ostetud on?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Vähemalt kolm aastat tagasi kahjuks. :(

      Delete
  4. Tubli tüdruk! Arvan, et enamus naisi langeb mingitel eluperioodidel põhjendamatu ja ajuvaba enesekriitika võisiis -haletsuse lõksu.

    ReplyDelete
  5. Tubli tüdruk! Arvan, et enamus naisi langeb mingitel eluperioodidel põhjendamatult ajuvaba enesekriitika võisiis -haletsuse lõksu.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kahjuks küll, aga kindlasti ka suur osa mehi.

      Delete
  6. Vabalt võib olla ka depressioon ja ärevushäired. See on põhjusatatud ajukeema tasakaalu muutumisest. On võimalik ravida, kui tunned, et oma jõududega hakkama ei saa enam.

    ReplyDelete
  7. Tean väga hästi, mida tunned. Tore, et oled hakanud tasapisi nö tagasi tulema. Jõudu ja jaksu ja pikad paid! :)

    ReplyDelete
  8. Mul on olnud samuti hetki, kus olen tundnud niimoodi. Olen olnud oma noore ea jooksul lausa kaks korda depressioonis ja on olnud hetki, kus kurbus tundubki elu osa, kus ma pole samuti tahtnud voodist tõusta ja rõõmus olla.
    Olen lugenud päris palju eneseabi raamatuid, aga ometigi sattunud mõõna. Nüüd olen kohe lõpetamas raamatut ''lugu mungast, kes müüs maha oma ferrari''. Alguses mulle see raamat kohe üldse ei istunud, aga issand, kui tänulik ma sellele raamatule nüüd olen.
    Sellistel mõõnahetkedel soovitangi lugeda midagi sellist, mis raputab sind ja paneb ootama uut päeva, et see õigesti ja õnnelikult alustada. Blogist on jäänud mulje, et sulle lugeda meeldib, aga usun et sellistel kurbadel hetkedel kaob isegi lugemisisu. Siiski võta kasvõi päev vabaks, MINE ÕUE!!! siis tule tuppa ja loe motiveerivaid tekste/raamatuid. :)

    ReplyDelete
  9. Mulle meeldib kui ausalt Sa sellest kirjutad, ärevus ja paanikahood pole kindlasti mingi uus moehaigus. Inimesed lihtsalt ei räägi sellest, et muidu peetakse hulluks veel. Tean väga hästi oma kogemusest. Mina olen väga mustast august välja rabelenud.
    Loodan, et Sul läheb kõik hästi! Ole tubli!

    Minu lugu:

    http://www.naisteleht.ee/category/sildid-reis/katlin-potter

    ReplyDelete
  10. "Seni kuni sa neile oma kurbuse ja enesehaletsusega laua katad, on neil alati, millest toituda aga kui neist üle oleme ja nad nälga jätame, lähevad nad ära." Liiga hästi öeldud! Sellistest Päris asjadest, tunnetest, emotsioonidets, ELUST, on alati väga hea lugeda. Olgugi, et pole isegi positiivne postitus, siis teavad lugejad, et on ka teisi, kes (aeg-ajalt) nii tunnevad. See teadmine annab halvematel hetkedel jõudu.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Arvan sama ja püüan edaspidi julgemalt n-ö iseennast avada. :)

      Delete
  11. Mainisid oma aknet... Sellega seoses võin sulle anda ühe väga hea kosmeetiku numbri. Minu nahaga teeb ta imesid. Alguses polnud tulemused nii märkimisväärsed, aga kui ta lõpuks leidis, mis mulle sobib, on mu nahk väga palju paremaks läinud. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mul on nahaarstiga ravi juba hetkel pooleli, aga suur aitäh pakkumast! :)

      Delete
  12. On uskumatult inspireeriv lugeda nii ausaid tundeid. Ei oleks osanud ette ka kujutada, et piltilus tütarlaps nii ägeda blogiga võib sügaval sisimas hoopis midagi muud tunda. Ma võin sulle südamepõhjast kinnitada, et sellel deemon pole tegelikult ka millestki toituda! Aitäh, aitäh jagamast!

    ReplyDelete
  13. Oh, ära pane oma blogi kinni. See on ainuke, mida ma ikka külastamas käin ja ma tean seda aadressi peast juba. Nüüd sa meeldid mulle veel rohkem. Mina tegelen ka oma ärevushäirete ja süütenööridega. Olen ka päris kaugel põhjas oma ärevushäirete ja depressiooniga käinud, niiet loen rõõmuga, et sa selle laua katmise pooleli jätsid, sest usu mind, mingi hetk jõuab ka nii kaugele, et see pooleli jätmine ei tule enam välja.

    Ja olgu maailm tänatud selle eest, et lühikeste süütenööridega inimesed saavad leida endale teised pooled, kes oskavad olla rahulikud, toetavad ning hoida paanitsejatel jalad maa peal.

    ReplyDelete
  14. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
  15. Aitäh aususe eest. Tundsin end täpselt samamoodi ca nädal aega tagasi ja nüüd vaikselt, ükshaaval hakkan end koguma, et sellest mustast august välja tulla ja deemonile 'nägemist' öelda. Olen aru saanud, et on vaja reaalselt Aega iseenda jaoks, et olla ja hingata iseendaga. Olen ka väga! lühikese süütenööriga, seega tean, et paanikahood on võimelised tulema eriti pingelisel ajal, kui ma pole andnud endale piisavalt tähelepanu ja....armastust. Nii hea on avastada, et ma pole üksinda. Ja tõesti, et ka nii ilus inimene, nagu Sina, võib tunda nii, annab mulle taas usku, et me kõik oleme inimesed... ja ükskõik, kui täiuslikud meie elud võivad tunduda ja võib-olla, et isegi olla, siis sisemise pimedusega peame me ikkagi võitlema.
    On aeg pöörduda taas iseenda juurde! :) Aitäh aususe eest, ma tõesti tänan.

    ReplyDelete

© Anna Elisabeth 2016. Powered by Blogger.