Social

A home without a dog is just a house.

Saturday, May 25, 2013


Lotta on mu parim sõbranna - mangusin endale koera nii kaua kui ma oma lapsepõlvest mäletan ning kui ma olin 11, sõitsime me emaga Nõmmele kutsika järele. Läksime läbi roheliste väravate ja meile jooksis vastu emane must koer, kutsikad olid toas. Valisin endale Lotta, sest ta oli ainus, kes teistega koos ringi ei siblinud, tuli hoopis minu varbaid nuusutama, endal selg mannapudruga koos. Nüüd on ta väike paks pensionär, ähib kui jookseb ja norskab kui magab, aga hingelt on sama noor kui 12 aastat tagasi Nõmmel. :)

Homsest pöördun tagasi iluteemade juurde, seniks kirjutage mulle, kas teil on ka mõne koeraga eriline side? 

Meet Lotta, my most loyal and honest friend. She lives with my parents and will be twelve in June, but I still remember the day I got her as if it was yesterday. My mom drove me to Nõmme and behind a green fence I met Lotta's mother. We went inside and stepped into a living room with three puppies running around. But as soon as I stood still, she came to sniff my toes and looked at me with her big brown eyes that she still melts my heart with. From that moment our friendship began. :)


22 comments

  1. Olen käinud hoiupaigas koertega jalutamas ning on tekkinud ka mõned lemmikud, kellega olen mitu korda jalutanud. Kahjuks või õnneks on senini lemmikuteks saanud koerad kõik ka omale kodu leidnud. Kindlasti on ka minu kodus kunagi koer :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. See on sinust imearmas! Ma ise pole kunagi hoiupaikadesse jõudnud, enda loomakarjagagi küllalt tegemist. :)

      Delete
  2. Sa oled nii vapustavalt ilus! Nii lihtne, aga nii ilus :)
    Minu koer kahjuks suri päris noorelt ja siiamaani pole tahtnud uut võtta, seepärast, et ei taha enam läbi elada seda.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oi, aitäh sulle! :)
      Soovitan ikka uue koera võtta, kui tunned, et tahad endale sellist sõpra. Kahju, et esimene koer noorelt suri, kuid usun, et see oli pigem erand kui reegel ja iial ei tea - uus koer võib kinkida sulle 15 aastat õnne ja rõõmu. :)

      Delete
  3. Olen, nii kaua kui end mäletan, tahtnud saada endale koera. Alati öeldi, et kui omaette elama kolin, siis võtan. Kolisingi päris noorelt - 15-aastaselt ning juba mõne kuu pärast võtsingi koera nimega Bob. Iga päevaga imestan üha rohkem, kuidas saab ühe looma iseloomu nii hästi tunda. Ei kujutaks ettegi, et teda poleks! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nii armas! Mina tahan ka veel ühe looma võtta, kui olen end uues kodus sisse seadnud. :)

      Delete
  4. Koerad on absoluutselt võrratud! Peale vanematekodust lahkumist ja ülikooli minekut olen unistanud päris oma koerast. Need viis aastat olen valmistunud tema tulekuks justkui oleksin ise hakanud last saama. Nüüd viimased nädal aega on mul päris oma kutsikas, armsam kui keegi teine! Tudub praegu mu kõhu peal ja nohiseb vaikselt. Elu koos koeraga on ilus :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Vaikselt nohisevad loomad on need kõige armsamad. :) Mul on teie üle hea meel!

      Delete
  5. Mina olen sünnist saati koertega käsi-käes elanud. Oma parima sõbra Tšäkuga sai ühiselt jäätist limpsitud, koos õhtuti magama heidetud ja hommikul tema norskamise peale üles ärgatud. Kuigi mu vanemad kolisid mu vanavanemate juurest ära, kus Tšäku ka elas, mäletas ta mind alati ja oli sama rõõmus, kui jälle kokku saime. Kuts elas kuskil 16-aastaseks ja mina ise elasin päris mitu aastat ilma koerata, kuniks ma ühel päeval teada sain, et saan sünnipäevaks omale päris enda koera. Ja taaskord on mul parim sõber - Kalle. Suvel saab Kalle juba 8, loodame, et kaheksa tuleb veel :).

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kindlasti tuleb! Tee talle sünnipäeval minu poolt ka pikk pai. :)

      Delete
  6. Ausaltöeldes olen ma hoopis kassiinimene.. Ma ei kujutaks ettegi, mida ilma oma kassita peale hakkaksin. Kui eelmine suvi ta sain, siis sellest peale olen ennast palju rohkem endana tundnud. Täpselt tema oligi puudu mu elust. Varem oli mul merisiga, kes kahjuks peale paari aastat juba tervisehädade tõttu ära suri. Peale seda ei ole uut närilist küll võtta tahtnud. Tõesti saavad liiga kiiresti otsa ja päris valus on ikkagist ükskõik, millise oma looma surma läbi elada.
    Samas kodus on mul ka koer, kes on mu väikse õe oma, kuid koer ju ikkagist. Tegelikult ei kujutaks elu ilma temata ka ette. Nii harjunud selle siblimisega ja nende omavahelise pideva kraaklemisega. Sisimas unistan, et kunagi võtan ka omale koera, sest kassid, nagu teada, on väga iseseisvad ja kohati ka väga egoistlikud, nii et tal ei pruugi minust sooja ega külma olla. Koerad aga just on sellised hästi seltsivad ja seavad sind endast kõrgemale. Nii et jah, kindlasti kunagi kuuluvad minu ellu rohkem kui üks kass nind samuti leian omale samasuguse parima sõbra koera näol nagu Sinul Lotta. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eks inimesed kipuvadki olema kassi- ja koerainimesed. Mulle isiklikult meeldivad mõlemad väga, aga tunnen, et koera puhul kaalub just see üles, et nad hoolivad sinust nii piiritult ja teadvustavad sinu kohalolekut. Kass mõtleb eelkõige iseendale... paraku.

      Delete
    2. Kõik kassid ei mõtle, sfinksid kindlasti mitte. Ja koju tulles tervitavad ka nagu koerad:D Ma alati räägin inimestele, kellele meeldivad nii koerad kui kassid, et võtke sfinks, saate 2in1, kassi välimuse, aga koera iseloomu.

      Delete
  7. Minulgi on alati kodus vähemalt üks koer olnud. Päris väikesest peale oli meil dobermanni ja sakslase segu Scooby, nimi selle pärast, et ta meenutas mulle nimetatud multikakangelast. Ta elas peaaegu 13-aastaseks, kahjuks pidime ta magama panema, sest ta oli juba nii tõbine, et see tundus tema enda jaoks kergem.. Kuid enne seda veel võtsime endile aastase berni alpi karjakoera Berni, kuid temagagi pidime kahjuks juba aasta pärast hüvasti jätma, sest tal oli siiani teadmata tervisehäda, mis ta meilt võttis. Kuid enne seda suutis ta luua imetoreda pesakonna pisikesi berni kutsikaid ning nüüd on meil kodus kaks suurt mõmmit, üks on Berni poeg Ollu ja teine on Patric, tema poolvend. Nii hea on alati koju tulla, kui sa tead, et sind ootavad juba kaks märga ja tihti mudast nina ees :)

    ReplyDelete
  8. Meil on kodus olnud alati vähemalt üks koer. Lapsepõlv möödus mul ühe dobermanni-sakslase segu tüüpi koeraga, kelle nimeks ma Scooby panin, sest ta meenutas mulle alati nimetatud multikakangelast. Enne veel, kui tema magama panime, sest ta oli nii haige, et see tundus kergem tee talle, võtsime me aastase berni alpi karjakoera tõugu koera, Berni. Kahjuks pidime temagagi pooleteise aasta pärast hüvasti jätma, sest tal oli siiani teadmata tervisehäda. Kuid enne veel suutis ta luua imearmsa pesakonna kutsikaid ning praegu ongi meil kodus kaks bernikat-üks on Berni poeg Ollu ja teine on tema poolvend Patric, keda ma hellitavalt Pätakaks kutsun. Nii mõnus on koju minna, kui tead, et märg ja tihti mudane ninapaar sind juba ootamas on ning õiendab siis, et kus sa nii kaua olid :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, see koju tulek ja koera rõõm on imeline. Kogu päevastress läheb meelest!

      Delete
  9. Minu nimi on Eva-Lotta, kuid kõik kutsuvad mind alati Lottaks ja sellepärast oli nii naljakalt armas lugeda, et su koera nimi on ka Lotta. Meie perekonnaliikmeks on springerspanjel Jete. Kuna ta on alles kutsikas, siis on tegu paraja kaagiga, kes mu pikki juukseid närib ja nätsutab, meie jalgadel oma sügelevaid hambaid teritab, lillepeenraid rüüstab ning üks päev ammustas ta llihtsalt süüdimatult ka tüki mu ajalookonspektist. Kuid siiski on ta meie väike nunnu ning elu ilma temata poleks üldse nii kelmikas.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Meie Lotta sai oma nime A. Lindgreni raamatu järgi. :)

      Delete
  10. Ma kardan endiselt koeri, aga kui kuskil jutuks tuleb, siis loetlen senini sinu Lottat kui üht erandit! Tema oli alati selline nunnupräänik, et kuulus nende ühel käel ülesloetavate koerte sekka, keda ma ei kartnud. ("Ei karda" tähendab, et paanikahoogu ei tule, ettevaatlik olen ikka.)

    Endal on kodus kaks kiisut, kellest üks on täielik kuts - mängib viskamist-äratoomist ja on selline kutsika olemisega totukas. Teine on jällegi täielik lembeloom, nii et iseseisvatest ja egoistlikest kassidest on asi kaugel.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Lottake ei soovi tõesti kunagi kellelegi halba, aga samas seisab enda eest alati kui tarvis. Ja sinu koerahirmust saan ma väga hästi aru, mäletan siiani, mida Degen sulle tegi... oeh. :/

      Delete
  11. Mis kaamerat sa nüüd siis kasutad? Supper head värvid! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kaamera on sama, mis enne - Nikon D3100, aga objektiiviks nüüd 35mm 1.8. Sellel pildil on värve ka veidi töödeldud, sest oli juba õhtuselt hämar aeg.

      Delete

© Anna Elisabeth 2016. Powered by Blogger.