Nagu mõningad teist ehk juba teavad, siis kui ma just parasjagu ei puhka, jagan ma oma aega kolme olulise asja vahel, milleks on täiskohaga töö Delfi Naisteka reporter-toimetajana, täiskoormusega päevane õpe Tallinna Ülikoolis referent-toimetaja erialal (pluss kõrvalainena praktiline ajakirjandus) ning loomulikult see roosa pesa siin, kuhu valan kõik ülejäänud energia ja pühendumise, mis minust pärast eelmist kahte veel alles on. Õigupoolest langeb blogi ka mingil määral "vaba aja" kategooriasse, sest see on minu jaoks eelkõige hobi, mitte töö. Olen üha rohkem aru saanud, kui väga ma seda blogi oma ellu vajan, sest kui tööl ja koolis on mu loomingul mingil määral siiski raamid ümber, siis siin võin ma teha täpselt seda, mida tahan. Minult on mitmel korral küsitud, kuidas ma seda kõike jõuan ja ma võin käsi südamel öelda, et seni kuni ma püsin motiveeritud, pole mul ajaplaneerimisega probleeme olnud. Tõsi, töölt loengusse ja loengust tööle jooksmine pole alati lihtne ja süümepiinad, mis mind koju tulles valdavad, kui ma olen täiesti väsinud, aga nii tahaks teile siia midagi lugemiseks postitada, on üsna häirivad, kuid mul on omad kindlad motod, mida endale neil hetkedel meelde tuletan ja mis aitavad mul mõista, et mu elu on täpselt selline, milliseks ma ta ise vormin ja kõik, absoluutselt kõik algab kahe kõrva vahelt. Selle pika sissejuhatuse lõpetuseks - tean, et on veel neid, kes peavad samamoodi töö, kooli ja veel tuhande asjaga korraga maadlema ning ma loodan, et on vähemalt üks inimene, kes loeb selle postituse läbi ja võib pärast endale öelda: kõik polegi nii hull.

Prioriteedid. Kui sa pead jagama oma aega mitme asja vahel, tuleb need paratamatult seada tähtsuse järjekorda. Ma võtsin juba aastase pausi, et tööl sisse elada ja asjad paika saada ning tänu sellele õnnestub mul nüüd kenasti töö kõrvalt õppida ja kooli kõrvalt töötada. Mulle on suuresti abiks võimalus oma töö ruttu valmis teha ja loengusse minna ning see on kindlasti miski, mida igaüks teha ei saa, sest näiteks poodi pole ju võimalik kolmeks tunniks kinni panna, et teksti lingvistilises analüüsis käia. Seega, mida paindlikum töögraafik, seda lihtsam. Tõsi, sellise graafikuga töökohad ei kasva kahjuks puu otsas.
Veidi kitsamalt võttes - pane esimesena paika oma prioriteedid. Kui su oluliste tegemist vajavate asjade nimekiri kasvab üle pea, siis säti see oma prioriteetide järgi järjekorda ja alusta esimesest punktist. Üsna tõenäoliselt jäävad viimasteks asjad, mis kuuluvadki rohkem meelelahutuse alla ("Vampire Diaries" uus episood, tead küll) ja mida sa tahad ja viitsid ka siis teha, kui oled esimestest asjadest väsinud. Vahel nõuab see ka ohvreid, minu puhul poole ööni õppimist ja padjanäoga tööle ilmumist, kuid see on seda väärt. Iga samm, mille ma kooli lõpetamisele lähemale astun, kasvatab pisut mu tiibu.

Viivitamine ja edasilükkamine. Vana hea. Minu suurim vaenlane. Küsi kellelt tahes ja kuuled, et mina olengi see, kes leiutas laused, mis algavad sõnadega "Homsest hakkan... ". Pisut tobe on siinkohal kellelegi nõu anda, sest ma ei saa isegi sellega hakkama, kuid tavaliselt on paar mõtet, mis aitavad mul asjadega kui mitte kohe, siis üsna ruttu pihta hakata. Esiteks - see linnukese tegemise tunne! Tead küll, sul on pikk to do nimekiri ja sa saad sealt millelegi linnukese taha teha. Teiseks - mida kiiremini sa asjad tehtud saad, seda lähemal oled vabale päevale, mil sul pole ainsatki kohustust. Kolmandaks - mõtle kuulsatele leiutajatele. Kas meil põleks toas lambipirnid ja kas me saaks sõita lennukitega soojale maale, kui leiutajad oleks kõikide nende imeliste vidinate leiutamist surmani edasi lükanud? Noh, sellised väikesed asjad... need panevad mu käe õige pisut kiiremini koolipaberite järele haarama.

Läbikukkumine. Väga pikalt ei saa kolme kandikut korraga kanda ja varem või hiljem üks kukub. Olgu selleks siis unustatud tööülesanne või esitamata jäänud koolitöö. Siin on üks suur oht, mis on ka minul halli pilvena pea kohal olnud - sa hakkad mõtlema, et ahh, nüüd ongi kõik, sa ei oskagi, võimatu on kõike korraga jõuda, üks tuleb ära jätta jne jne. Vale! Tahad teada, KUI mitu korda ma olen öösel koolitööd kirjutanud ja kella vaadates näinud, et pean kuue tunni pärast tööl olema ning siis mõelnud, et appi, inimene, mida sa teed? Üsna mitu. :) Ma olen tahtnud käsi üles visata ja alla anda, kuskile teki alla peitu pugeda ja lihtsalt mitte olemas olla, sest energiat lihtsalt POLE, motivatsioon on maha maetud ja inspiratsiooniallikad on kuivad. Aga mulle jõuab alati õnneks enne kohale, et kõike on võimalik parandada ja vigadest eelkõige õpitakse. Kui ma tean, et koolis on ees stressirohke periood, teen ma tööd ette. Kui tööl on veidi rohkem hingetõmbeaega, teen ma ette ära koolitööd, mille peaksin esitama alles nädala-paari pärast. Mida rohkem on mul olnud kriise, seda paremini olen ma hakanud oma aega planeerima ja nüüd ei ole juba väga pikka aega olnud hetke, mil ma mõtleks, et ma lihtsalt enam ei jõua. Sest ausalt, maru klišee, aga kes teeb, see jõuab! Loomulikult on abiks, kui see, mida sa teed, sulle ka meeldib - ma armastan oma tööd! Praegust eriala not so much, kuid kui ma mõtlen sellele, et varsti saan ma minna magistrisse, siis ma lausa lendan kooli poole!

Motiveerijad. On asju, mis motiveerivad mind veel rohkem ja veel kõrgemalt lendama. Tööl on selleks tunnustus, koolis kiitus ja head hinded (olgem ausad, kui esseel, mille kirjutamisse valasid kogu oma higi ja pisarad, särab A, unustad sa need unetud ööd hetkega) ja siin blogis loomulikult lugejate tagasiside. Iga armas kommentaar või kompliment, mis siia jäetakse, paneb mind tahtma kõike veel rohkem ja veel paremini tegema! Ma olen tänulik iga minuti eest, mille keegi on mulle kommentaari kirjutamiseks pühendanud ja seetõttu ongi mu lugejad mulle nii kallid ja ma tahaks nad võimalusel iga päev kingitustega üle valada, sest see, mis ma vastu saan, on lihtsalt uskumatu!

Mu pikk jutuvada leidis nüüd oma lõpu, sest... ma pean õppima. Ja tööd tegema. :D Aga ma väga loodan, et vähemalt kellelegi oli sellest abi. Ma võiksin kirjutada veel paljudel teemadel, anda nõu kooli osas, rääkida sellest, kuidas pead püsti hoida, kui kõik näivad üritavat sind maha trampida. Sellised väikesed asjad. :D Kui kellelgi on mõni konkreetne teema, mille osas ta nõu sooviks saada, võib selle julgelt kommentaaridesse jätta, ma vastan alati nii ruttu ja hästi kui võimalik. :) Aga andke mulle ise teada, kas sellised pikad monoloogid on üldse miski, mis teile huvi pakub või peaksin jätkama vaid ripsmetuššide, soengute ja kingadega... Olge tublid, paid ja püsige motiveeritud! :)

20 comments

  1. Minule oli Su jutust abi :) Mulle väga meeldib, kuidas Sa kirjutad ja millest Sa räägid, seega jätka samas vaimus, Sa oled nii tubli :)

    ReplyDelete
  2. Väga hea ja inspireeriv jutt! Mul endal küll päris nii tihe graafik pole, aga tegemist on siiski väga palju ja mõistan kui oluline ajaplaneerimine on.
    Võiksid kirjutada ka sellest, kui palju sul selle kõrvalt poisssõbrale ja sõpradele aega jääb? Mul tekib sageli selline olukord, et nii palju on teha, aga samas tahaks ju elukaaslasele ka tähelepanu pöörata ja siis veel mõnikord ka sõpradega välja minna, aga kahjuks suhted ikka mingil määral kannatavad

    ReplyDelete
  3. Vahelduseks mulle meeldivad sellised pikad monoloogid. Sinu jutt pani mind mõtlema ja ajendab rohkem oma aega planeerima. Väga tubli oled !

    ReplyDelete
  4. Tavaliselt ma blogides pikka juttu ei kipu lugema,eriti veel siis,kui pilte vahel ei ole.;) Aga Sina kirjutad nii mõnusalt, et kui jutt loetud, siis kahju, et ära lõppes. Imestan ja imetlen, kuidas sa seda kõike jõuad. Paneb ka kohe rohkem pingutama. :)

    ReplyDelete
  5. Väga huvitav oli vahelduseks lugeda hoopis teisest valdkonnast ja läbi selle rohkem sinust teada saada ning kindlasti sain siit ka motivatsiooni, Aitäh ja Edu edaspidistes tegevustes! :)

    ReplyDelete
  6. Täna oli mul ülinõme päev ja nagu saatus- läbi sots.meedia leidsin selle postituse. Ja sellest oli kasu.
    Ning PS! asjalikke monilooge loen ma alati. :)

    ReplyDelete
  7. Sellised pikad jutud on just head, väga mõnus lugeda ja kindlasti võiksid nendest teemadest rääkida, mis sa tekstis mainisid.:)

    ReplyDelete
  8. Oled tõesti väga vinge inimene, iseloomu ja natuuri Sul jagub! Nakatad oma energiat ja selline tunne nagu ei suudaks sa purgis sekunditki paigal püsida. Vahva!!! Postitus jagas küllaga positivismi ja tänan Sind selle eest. Eks see näha ole, kas mulle see täna õhtul veel pärale jõuab, et kooli asju teha vaja ja neljapäevane eksam läheneb megakiirusel..

    Kõike toredat ja vahvat Sulle :)

    ReplyDelete
  9. Väga hea postitus! :) Sellist tüüpi postitusi ootaks teinegi kord ;)

    ReplyDelete
  10. olen juba aastaid jälginud erinevaid blogisid. sinu omani jõudsin võib-olla pool aastat tagasi, aga on püsivalt jäänud minu lemmikuks.
    minu elutempo on üsna vastupidine. elan sellest sügisest välismaal, et käia siin koolis ja elu on hea. kuid siiski eks see elu ole ka rahulikum ja loomulikult otsin igal vabal hetkel sidet kodumaaga. seega hoian ennast ka stabiilselt blogide lainel.
    mida ma aga märganud olen on see, et kõikidel minu jälgitavatel blogijatel on elu väga kiireks läinud. vahel ei ilmu ka pärast kuud aega vaikust ühtegi postitust. blogid on jäänud unarusse. aga sinu peale saab alati loota. sinul on alati midagi uut ja huvitavat ja on üllatav, et sa jõuad meile seda kõike pakkuda.

    edu sulle!

    ReplyDelete
  11. Saan väga hästi sinu postitusest aru ja imetlen sind, et sa kõikke seda jõuad. Mul endal on ka tihti neid päevi, mil mõtlen, et millal ma sellest jooksmisest väsin, sest sõna otseses mõttes jooksen ma kahe töö ja trenni vahet. Vähe on neid päevi, kui peale 8,5 tundi saan koju minna ilma, et mul muid kohustusi ei ole. Samas tunnen ma ka, et mida rohkem ma teen, seda rohkem ma jõuan, oskan ka paremini oma aega planeerida ja vaba aega rohkem väärtustada. Tore postitud ja jätka samas vaimus! Blogi on sul ka super ning tundub, et motivatsiooni puudust sul siinkohal küll ei teki.

    ReplyDelete
  12. sa tundud väga armas inimene! ja jutt oli tõesti inspireeriv, aitäh:)

    ReplyDelete
  13. Väga meeldis see postitus ning äratundmist oli palju, kuna raban ka ise mitmel rindel ja vahel on täiesti lootusetu tunne. Küll aga kui mõelda eesmärkidele ja vahepeal (kasvõi 10 min. kõige kiiremal hetkel) hinge tõmmata, siis tuleb motivatsioon tagasi. :) Minu küsimus, nagu ühel eelmiselgi inimesel on: kuidas leiad aega kallimale ning sõpradele? Vahel on mul tunne, et just see osa mu elus kipub kiire tempo tõttu unarusse jääma.. :(

    ReplyDelete
  14. Nii tubli oled! Keep up the good work!

    ReplyDelete
  15. Niiiiii vajalik postitus praegu, vähemalt mulle.. ja usun, et paljudele teistele ka, eriti sellisel sügisesel ajal..! Peaks panema lausa kuskile esilehele selle teksti, et iga kord, kui motivatsioon puudub ja tahtmist pole kohe mitte üldse, siis võtaks jälle ette sinu kirjutatu ning loeks läbi, sest see süstib positiivsust ning edasiminemist! :)

    ReplyDelete
  16. Loomulikult kirjuta selliseid monolooge ka tulevikus. Mina sain küll meeletult innustust juurde, sest kui üldse enam ei jõua siis natuke jõuab ju ikka veel :)

    http://elustiiil.blogspot.com/

    ReplyDelete
  17. Mul ei ole ilmselgelt niipalju asju vaja igapäevaselt ära teha, või vähemalt ei ole nii suuri asju igapäevaselt vaja ära teha, ent tunne, et aega ei ole ja ei tule ja üldse on kõik pahasti.
    Seepärast ongi väga hea lugeda sellist teksti, mis on kirjutatud otse ja mõnusalt. Kusagilt (no kasvõi näiteks Delfi Naistelehelt) võid ju lugeda punkte, mida teha, et aega oleks rohkem või et kuidas jõuda rohkem asju teha, ent see pole päris see - artikkel on anonüümne ja ei inspireeri/motiveeri nii hästi.
    Jah, palun edaspidigi selliseid monolooge :) ja ole sama tubli edasi (mina ka püüan)!

    ReplyDelete
  18. Võiksid veel selliseid jutte kirjutada. :)

    ReplyDelete
  19. Sellised monoloogid on just nii huvitavad. Kui tavaliselt ma väldin selliste pikkade tekstide lugemist, siis täna juhulikult võtsin aega, et veidi lugeda - ja üllatus - ei pidanudki pettuma. Väga inspireeriv. Nii hästi oskad kirjutada, seega õige eriala oled omale valinud :)

    ReplyDelete
  20. Mis eriala sa magistris plaanid õppida?

    ReplyDelete

© Anna Elisabeth 2016. Powered by Blogger.