Social

weekend wishes

Friday, November 18, 2016

THE BODY SHOP LIGHTENING SHADE ADJUSTING DROPS / MOSCHINO BAG
LINDEX SKIRT (COMING SOON) / FAUX FUR COAT / "CAPTURE YOUR STYLE" BOOK
 LINDEX JEANS (COMING SOON) / O.P.I NAIL POLISH / ZOEVA BRUSH SET

Polegi ammu midagi tahtnud, nii et oli "viimane" aeg luua järjekordne kollaaž kõigi nende ilusate asjadega, mis võiksid näiteks homme ärgates maagilisel kombel mu voodijalutsisse ilmunud olla. :O AlustadesThe Body Shop jumestuskreemi tooni kohandavatest tilkadest, mis võimaldaks mul ka praegusel kahvatul ajal kasutada pisut liiga tumedaid jumestuskreeme: kui meigikotis olev jumekas on liiga tumedaks jäänud, saab seda segada nende helendavate piiskadega ja kohandada värvi endale sobivaks. Iluvaldkonnast igatsen endale veel valget küünelakki ja uusi meigipintsleid. Praegused on juba nii vanad ja üha väsinumad, oleks aeg täiesti uue komplekti jaoks. Kvaliteetsed meigipintslid on aga korralik investeering, mida lükkan aina edasi ja edasi.
Endiselt on mu garderoobist puudu klassikaline must karvakasukas ning niipea kui laps sündinud ja oma endise figuuri tagasi saan, tahan soetada mõned uued teksad (on see väga irooniline, et panin siia mom jeansid:D) ja kõrge vöökohaga seelikud. See seelik Lindexi saabuvast kevadkollektsioonist on 100% mina ja kujutan end juba ette seda sajal eri moel stiliseerimas. See Moschino kott jäi mulle silma veebis surfates ja ehkki abikaasale see ei meeldi mitte üks teps, näeb see minu meelest ülicool välja. Tavaliselt mulle ei istu suured brändikirjad toodetel absoluutselt, kuid see kott... yes, please! Ja viimaks - mulle on kõikjal silma jäänud n-ö kohvilauaraamat "Capture Your Style", mille loojaks on kuulus blogija Aimee Song ja mis on täis inspiratsiooni kõigile sotsiaalmeedias tegutsejatele. 


Luxury love! Giorgio Armani Lip Magnet

Monday, November 14, 2016

See aasta on ilumaailmas tõeline huuleaasta, kas nõustute? Kõik tulevad välja uute huuletoodetega ning eriti suur rõhk on vedelatel huulepulkadel, veel iseäranis suur neil, mis kuivavad huultel matiks. Head kvaliteeti ja imeilusat toonivalikut leiab rohketelt brändidelt ja minagi olen nüüdseks proovinud nii mõndagi (M.A.C, NYX, Oriflame, Too Faced, Bourjois, Clinique... to name a few :D).  Küll aga olid mul enamikele toodetele samad kaebused. Esiteks kippusid nad kohati inetult maha kuluma (teate küll seda ranti huule sisemises servas), teiseks ma tundsin neid huultel liiga palju ja kolmandaks, ehkki alguses annavad need intensiivse tooni, kulub see päeva jooksul siiski inetult maha, nii et servades on veel värv alles, kuid keskel mitte nii väga. Rääkimata sellest, et vahel tuleb korralikult vaeva näha, et need kenasti ja ühtlaselt peale kanda, oma huulekuju kõeveraks muutmata. Neile kaebustele leidsin hiljuti enda jaoks lahenduse Giorgio Armani uusima väljalaske Lip Magnet vedela huulevärvi  näol.





Lip Magnet huulevärvid tulevad 18 eri värvitoonis ja esindatud on nii lillad, roosad, nudeid, oranžid kui punased toonid. Minul on ploomikarva 601, tumedad nudeid 507, 506 ja 505,  erkroosa 502 ja punane 400. Neist saavad nüüd mu kaaslased päevadel, mil ma oma tavapärast heledat nude-roosat huult ei kanna, sest see on nii pagana tore, kui sa kannad värvi enne välja minemist peale ja avastad koju tulles, et see pole huultelt vahepeal plehku pannud.


Muide, ka aplikaatori eest saavad need huulevärvid maksimumpunktid. Kuidagi on neil õnnestunud need luua nii, et aplikaatoril on täpselt õige vajalik kogus huulevärvi ja sellega on äärmiselt lihtne enda loomulikku huulekuju järgida, pääsedes sellega ka kõige kitsamatesse kohtadesse. Igaks juhuks ütlen, et erinevalt paljudest püsivalt mattideks kuivavatest huulevärvidest, ei ole need 100% n-ö musikindlad, nii et ehkki ühtlane toon jääb huultele pikkadeks tundideks, kolib seda pisut ka klaasiservale ja peika põsele.


Tegu on sobiva huuletootega neile, kes tahavad kauapüsivat huulevärvi, mis jääb huultel õhukese kihina, mida sa isegi ei tunne. Noh, ja kes raatsivad meigitoote eest väikese varanduse välja käia, sest see huulevärv maksab umbes 35€.


POSTITUS ON VALMINUD KOOSTÖÖS GIORGIO ARMANIGA. 

"Kas sa kardad juba?"

Monday, November 7, 2016
Lisaks sellele, et niipea kui kalendri vallutas novembrikuu, hakkas ustest ja akendest tulema küsimusi, kas laps on juba tulemas/tulnud, siis mida lähemale meie eeldatav sünnitähtaeg jõuab, seda rohkem uuritakse minult, millised on mu tunded sünnituse osas. Tihti küsitakse seda sõbraliku elevusega. "Kas oled ärevil?" "Kas ootad juba?" See on täiesti okei (jah, ma olen ärevil ja ootan VÄGA). Aga niipea kui keegi küsib minult, kas ma kardan... Tahaks ma nii tugevalt silmi pööritada, et näeksin iseendale kuklasse. Miks? Mulle hakkab vastu see tänapäeval juurdunud arusaam, et sünnitus on midagi väga hirmsat. "Vaesed naised, et nad peavad selle läbi elama." "Kas tõesti pole meditsiin nii kaugele arenenud, et see peab selline PIIN olema?" Huvitaval kombel kuuleb selliseid kommentaare sageli ka nende naiste huulilt, kes ise sünnitanud ei ole. Ja on ka see grupp sünnitanud naisi, kes armastavad rasedatele rääkida kui HIRMUS oli nende sünnitus, kuidas nad tahtsid kohapeal surra ja kuidas nad hakkavad haavalehe kombel värisema kui mõtlevad, et peavad selle "õuduse" veel kord läbi tegema. Esiteks, inimesel, kes läheb lapseootel naisele midagi sellist ütlema, puudub minu meelest igasugune empaatiavõime. Kuidas ma austan ja hindan sünnitanud naisi, kelle jaoks oli sünnitus küll raske (ning jah, ma tean, et see võib olla VÄGA raske), kuid kes suudavad öelda: "See oli raske, aga tehtav. Mina sain hakkama, kõik su esiemad said ja sina saad ka." Tahan neid naisi emmata ja kümme korda tänada, aitäh!

Mind hämmastab see, et naised on ju sünnitanud sajandeid ja seda igasugustes tingimustes ja täielikult arstide või valuvaigistite abita. Nüüd on meil võimalus teha seda haiglas professionaalide järelvalve all. Aga hirmu sünnituse ees süstitakse meisse juba nii varakult, ausalt öeldes juba siis kui oleme alles väikesed tüdrukud. Juba lapsed ütlevad: "Mina tahan kunagi emaks saada, aga ma kardan sünnitamist." Miks laps sünnitamist kardab? Miks on sellest tehtud justkui kõige õudsam kogemus ja proovikivi naise elus? Hirmu süstitakse meile juba esimestest visiitidest ämmaemanda juurde. Kas veri on ikka korras ja teeme selle ja selle ja selle proovi ja oi, emakapõhjakõrgus on väike, ruttu kontrolli. Olen tänulik, et neid kontrolle tehakse ja ehkki need annavad meelerahu, ehitavad need ka juba vaikselt üles kerget paanikat. Pidevad väikesed hirmud ja mured kogunevad selle 9 kuu jooksul ja siis tuleb see lõplik katsumus, kus võib valesti minna umbes 30x rohkem asju kui terve raseduse jooksul kokku.

Internetigrupid ja foorumid on täis murelikke ja paanikas naisi, kes küsivad teistelt, kuidas neil oli ja mida nad ise tegema peaks ja need, kes ongi ehk pidanud läbi elama kõige hullema stsenaariumi, on äärmiselt lahked noort esmarasedat valgustama, milline õudus teda ees võib oodata. Võib-olla on see ainult minu loogika, aga ma arvan, et kui tõesti ongi tegu nii suure katsumusega, siis võiksime me naistena üksteist pigem julgustada. Jah, võib-olla läheb ka minu sünnitusel kõik metsa ja tuleb teha mõni tõsisem operatsioon, aga tahan sellega tegeleda ja sellele mõelda siis kui see aeg käes on, mitte igal õhtul väriseva käega kõhtu silitada ja päevi lugeda. Näiteks olin ma õnnelik kui pereliige mulle kirjutas, et see on raske, aga pean jääma rahulikuks ja keskenduma lapsele, kelle pärast ma seda teen, minema valudega kaasa, mitte võitlema neile vastu. Aga ikka suutis ta öelda, et vot kui õmblemiseks läheb, siis see on küll ÕUDNE. Vabandust, et ta siin näiteks tõin ja ta end ehk ära tunneb, aga kui ta sünnituse osas mind julgustas, siis nüüd kummitasid mul need õmblused peas... Ja võib-olla ei lähe mul neid tarviski. Aga juba ma pelgan neid. See ei ole ju okei. Sünnitus on nagu arsti juurde minek. Värised mitu päeva, kardad süsti, ei saa öösel magada, mõtled sellest suurest hirmsast nõelast... Ja siis selgub kohapeal, et sulle pole ju süsti teha tarviski, sest sa pole see teine naine foorumist, kellel seda tarvis oli.

Mu jutt kiskus jube segaseks, aga mida ma öelda tahan, on et... Ma pole veel sünnitanud ja võin seda teha iga hetk. Mu tähtaeg on juba nii lähedal , et võin iga hetk sammud haiglasse seada, kuid püüan sinna kaasa võtta nii vähe hirmu kui võimalik. Mul käivad viimasel ajal mingid imelikud hood, kus ma elevusega ootan lapse sündi, kuid niipea kui kehas midagi "imelikku" toimub, mõtlen ma, et ei-ei, oota veel, ma ei ole valmis. Aga ausalt öeldes, ma ei saagi valmis olema. Ma pole vist siis ka valmis kui poeg mulle rinnale tõstetakse. Aga ma ei taha teda sünnitada läbi paanika ja hirmu. Kutsun juba sünnitanud naisi üles pigem julgustama neid, kellel see tee veel ees. Te jäite ju ellu ja teil on imearmsad lapsed, las see olla teistele innustuseks. Ja lubage meelde tuletada, et nii palju kui on sünnitusi, on ERINEVAID sünnitusi. Iga kümne "ma arvasin, et ma suren ära" kommentaari kohta leiab kaks "see oli kergem ja kiirem kui ma arvasin". Vahel jääb mulje, et kui keegi räägib sellest kui õudne tal oli, tahab ta sealjuures justkui iseendale seljale patsutada, et voh, millise vägiteoga ta hakkama sai. Vägitegu on aga iga sünnitus, ka kerge. Sest tihti on need kerged sünnitused sünnitaja enda mõtlemise, lõdvestumisoskuse ja suhtumise tulem. Ja see on väärt vägitegu.

Sestap olen viimastel nädalatel lugenud väga palju loomuliku sünnituse, hingamise ja erinevate mõtete kohta, mis aitavad (või peaksid aitama) seda protsessi lihtsamaks muuta. Mul on äärmiselt madal valulävi ja mu suurim hirm on kaotada enda üle kontroll, minna paanikasse. Selleks on mul abikaasa, kes loodetavasti aitab mul mõistuse juures püsida. Seniks aga, ärge küsige minult, kas ma kardan sünnitust. Ei karda. Ma kardan teie kommentaare teie enda "jubedate" sünnituskogemuste kohta. Kogemuste, mida minul ei pruugi tullagi. Ja kui tuleb.... siis tegelen nendega.

p.s. Kõigile sünnitanud naistele, kes praegu loevad ja pead vangutavad, et ma ei tea ju veel midagi ja ma ei tea, mis mind ees ootab... Ei teagi. Aga ka teie ei tea, mis mind ees ootab. Teate vaid seda, mis juhtus teie endiga, mida tundsite teie.

eye talk



Mis puutub silmameiki, siis juba viimased mitu kuud olen ma kasutanud ühtesid ja samu tooteid ja jälginud ühte ja sama rutiini. Hey, if it works, why change it, right? :D
Mu lojaalseimaks kaaslaseks on saanud Urban Decay Basics palett, millest kirjutasin hiljuti lähemalt ka siin postituses (ühtlasi kirjeldan seal, kuidas seda täpsemalt kasutan). Kasutan sellest igapäevaselt peaaegu kõiki toone. Musta silmalaineri või -pliiatsi asemel kannan kitsa pintsliga ripsmepiirile musta lauvärvi samast paletist. Seejärel koolutan ripsmed ja kannan peale tuši. Siinkohal pole mul erilisi lemmikuid või eelistusi, kasutan lihtsalt seda, mis mul hetkel olemas ja avatud. Antud juhul on selleks M.A.C Studio Sculpt Lash, mis nii pikendab kui tihendab tublisti, kuid samas leian, et on enam kui poole odavamaid tušše, mis teevad oma tööd paremini (näiteks soovitan väga Maybelline Lash Sensational tušši). Kulmusid teen juba aastaid Artdeco kulmupuudriga (soodne, hea pigmendi ja püsivusega ja neil on ka toonivalik heledast tumedani, soovitan väga!) ja annan kulmudele konkreetsema joone servades ja tipus Chaneli kulmupliiatsiga. Viimane ei pea muidugi Chanel olema, mul lihtsalt juhtub see meigikotis elama, aga väga häid kulmupliiatseid teeb ka näiteks hiljuti Eestis maandunud N.Y.X. Ja ongi kõik. Ei mingeid lauvärvialuskreeme, lainereid ja muid trikke, peamiselt lihtsalt oma silmakuju ja sügavuse rõhutamine. :)
Milline näeb välja teie igapäevane silmameik? Ja mind väga huvitab - mis on teie lemmikud ripsmetušid? 

weekend

Sunday, November 6, 2016

Möödas on üks mõnusamaid nädalavahetusi sel sügisel. Nimelt oli L. vaba nii töistest kui huvialastest kohustustest ja nädalavahetus oli põhimõtteliselt nagu kaks päeva kestev date. Laupäeval tegin hommikul pannkooke, misjärel jäisime pargis uut vankrit testimas. Valisime lapsele Cybex Priami ja oleme sellega üli-ülirahul, peatselt tuleb ka põhjalikum postitus! Seejärel käisime esikusse vaipa ostmas, tagasi tulles miksisin meile mõnusa värske salati ja õhtu lõppes kinos "Infernot" vaadates. Tom Hanks on endiselt mu suur lemmik, aga film ise oli... hästi tehtud ja vaadatav, kuid ei midagi väga erilist ja paeluvat. Raamat oli loomulikult parem.
Täna sõitsime lõuna ajal Keila-Joale ja Freddie sai tunnikese oma sõbraga joosta ja möllata, pärast seda jõin ära hiigeltopsi piparmünditeed ja tegin pika uinaku. Nüüd vaatame näosaadet (L. mängib ka sel aastal seal trumme) ja pildil olev quacamole kauss on juba ammu hoolsalt tühjaks kraabitud.
Hea tunne on sees... Iial ei tea, ehk jäi see meie viimaseks nädalavahetuseks kahekesi? Täna täitus juba 38. rasedusnädal, nii et meie pisike poiss on peagi siin! 
© Anna Elisabeth 2016. Powered by Blogger.